Iga olukord on unikaalne, kuid kui takistused on suured, teine inimene pole saadaval või elu veeretab teele pidevalt tõkkeid, siis peaks neid võtma kui hoiatavaid märke. See pole sinu rada, vaid soovmõtlemine.
Lea semmis Jaaniga juba üle aasta. Nad olid kohtunud ühes vaimses laagris, sattunud harjutuse ajal paarilisteks ja siis hetkega armunud. Neil tekkis vaimne side, nagu Lea ütles. Tema meelest oli kõik Jaanis täiuslik. Nad trehvasid üritustel, käisid kontsertidel ja matkadel. Lea kibeles ja tantsis ta ümber kui kass ümber palava pudru, kuid ta ei suutnud Jaani nii kaugele viia, et nad oleksid seksinud. Nende unistused tulevikust olid kui vanaaegsed teismeliste õhkamised: „Mõtle, kui saaksime kogu aeg koos olla…“ Nagu keegi oleks neid takistanud.
Üks hetk muutus olukord Lea jaoks talumatuks – tema silmis olid nad „käimise“ faasis juba piisavalt kaua olnud. Leal oli kodus mees Aivo, naise täiskasvanud laste isa. Aivo sai aru küll, et Leal midagi susiseb, kuid tegi nägu, et ei näe, ja arvas, et küll see üle läheb – kes seda Lead ikka tahab! Aivo oli tõeline onu Heino, torisev ja tagurlik keskealine mees. Ta ei tundnud Lea vastu suuremat huvi, seksinud polnud nad juba aastaid. Jah, ka minul tekkis küsimus, miks Lea Aivoga üldse koos elas, olgu siis Jaan pildis või mitte.
Ka Jaanil oli kodus pere, kuid tema lapsed olid teismelised. See polnud siiski takistuseks, sest viimased olid 13- ja 16-aastased – küll nad mõistaksid Jaani. Jaani naine Sirle aga keeldus kategooriliselt lahutusest, ta polnud nõus sel teemal rääkimagi. „Võta ennast kokku! Oled mees või ei ole,“ manitses Lea. Jaan aga ei julgenud midagi teha. Tema käis Lea najal vaid nutmas, kuid nende suhe sellest edasi ei liikunud. Sest kui Sirle ei luba, siis pole midagi teha!
Vahel juhtub ka nii, et kohtutakse inimesega, kes on armastuseihkajast täiesti vaimustuses – ta tõepoolest kannaks teda elu lõpuni kätel. Ja nii ju ongi soovitud, tahetud, igatsetud! Seda küll, aga… Unustatud on tõsiasi, et see suur armastuseootaja peaks ka ise vastu armastama, tahtma oma kätelkandjat. Kuid kui nälg armastuse järele on suur, unustatakse see osa sageli ära.
Kätlin kohtus Pascaliga viis aastat tagasi Pariisis, ühise tuttava pulmas. Nad käisid mõned korrad väljas, proovisid, kuid lugu ei võtnud vedu. Kätlin tajus, et tema huvi Pascali vastu oli leige, ta polnud tema jaoks piisavalt põnev. Oli ju Pascal 18 aastat vanem, see oli Kätlini jaoks liiga palju. Samamoodi polnud meelepärane mõte, et mehel on täiskasvanud lapsed, kes talle väga ei meeldinud.
Pascal seevastu oli ülimalt armunud. Nagu prantsuse mehed romantikutena ikka, tegi Pascal suure suuga suure linna, kuid praktikas ta väga osav polnud. Algul köitis Kätlinit Pascali varandus – korterid Pariisis ning muinasjutuline château Lõuna-Prantsusmaal. Põnev, seda elu pidi proovima, kuid kohe, kui ta Pascali kätte sai, oli põnevus kadunud.
Niisiis, suhe ei läinud käima ja mõlemad hakkasid kohtuma teiste inimestega. Kätlin oli leidnud kellegi uue ja põneva Eestist ja Pascal asjatas vist midagi ka. Mida täpselt, seda Kätlin ei teadnud. Ega teda huvitanud ka.
Töö pärast käis Kätlin aeg-ajalt Pariisis edasi. Kord ühel sellisel reisil viibides mõtles ta, et saaks äkki Pascaliga kokku ja uuriks, kuidas tal läheb. Äkki veab ja mees teeb veel õhtusöögi mõnes peenes kohas välja. Nii läkski. Kohtuti üliuhkes ja kallis restoranis, mingis kuulsas vanade kirjanike lemmikkohas.
Kokkusaamine oli tore ja südamlik. Kätlin küsiski, kuidas Pascalil läheb. Mees rääkis, et oli olnud pool aastat kihlatud, kuid suhe lõppes kahe päeva eest. „Oi, miks küll, mis juhtus?“ oli Kätlin mures. „Kaks päeva tagasi kirjutasid, et tuled Pariisi ja tahad minuga kokku saada. Ma tean, et mul pole sinuga lootust, kuid ma väga erutusin ja läksin täiesti tasakaalust välja. Siis taipasin, et ma ei saa Vanessaga abielluda, kui mõte sinust mulle ikka veel nii oluline on. See poleks tema vastu aus. Ma ise aga valetaksin endale,“ vastas Pascal.
Autor: Tiina Tiitus
Allikas: „Elu armastus“, kirjastus Pilgrim
