Seda, et mõte enam ei tööta, ei ole osatud seostada tingimata istumisega, sest käepärasemaks seletuseks on lihtsalt senise töö põhjustatud väsimus. Mõned sellisel hetkel töö pooleli jätnud inimesed on hakanud siis ringutama, tõusnud püsti või teinud muid võimlemisele sarnaseid liigutusi ning seepeale märganud, et ära jooksnud mõtted hakkavad tagasi tulema. Üks põhjustest on seotud verevarustuse paranemisega, sest aju tarbib oma väikese massi kohta umbes 25% hapnikust ja glükoosist. Kumbagi transporditakse verega ja vereringe omakorda sõltub suurte lihasrühmade aktiivsusest.
Aegade jooksul on lisaks hoiatatud, et inimese lülisammas pole istumiseks loodud ning seetõttu kannatavad paljud kontoritöötajad seljavalude käes. Tervisega seotud põhjuseid on teisigi. Pragmaatilise ja rakendusliku poole pealt on lisaks leitud näiteks finantssektoris tegutseva tüüpilise kontoritöötajatega uuringus, et aeglane kõndimine suurendas töötajate tootlikkust ning loomingulisust. Tähelepanu väärib seegi, et istumist vältima õpetatud uuringus osalejad harjusid keerulisemate ülesannete puhul minema esmalt kõndima, sest siis tuli pähe rohkem ideid, saades kaalukontrolli ja tervise edendamise seisukohast boonuseks keskmiselt 8% suurema energiakulu päevas.
Mõne aasta eest võeti USA’s Stanfordi ülikoolis kõndimise võimalik efekt eraldi tähelepanu alla katsete seerias 176 üliõpilasega. Efekti mõõdikuteks olid erinevad mõtlemise tulemuslikkust hindavad testid. Võrreldi näiteks loomingulist mõtlemist istudes, kõndides siseruumis kõnnirajal või jalutades kampuses. Võrreldes istumisega tuli kõndimise käigus osalejate pähe märgatavalt rohkem ülesande nõutud leidlikke lahendusi. Kõndimisel polnud vahet, kas see toimus igavas ja hallis laborinurgas või pargis. Ühes uuringus sõidutati istuvaid uuritavaid ratastoolil mööda pargiteid, eristamaks kas loodusel võis olla mõttetöö viljakusele iseseisev efekt, isegi kui seda teha istudes. Selgus, et põhiliseks peaga tööd edendavaks teguriks oli pelk kõndimine. Kuigi välise keskkonna mõju ei saa välistada. Aga see ei pea olema alati kasulik.
Näiteks langes kõndimise katsete käigus keskmisest suuremat keskendumist nõudva verbaalse ülesande lahendamise tulemuslikkus, võrreldes kontori tingimustes laua taga istumisega. Uurijad spekuleerisid, et ilmselt aitab kõndimine viia mõtted mõnede vaimsete pingutuste jaoks liiga lennukaks. Lisaks koormatakse mürarohkes keskkonnas kõndimise käigus töömälu signaalidega, mis segavad mõtlemist jne.
Kelle jaoks tundub kõndimise soovitus hetkel veel liiga radikaalsena, võivad leida järgmisest uuringust motivatsiooni pelgalt seismise proovimiseks. Kusjuures seekord pöörati tähelepanu kontoritöötajate asemel koolilastele. Tõenäoliselt on lapsed ja lapsevanemad vähem valmis nägemaks endale eeskuju kontoritöötajate uuringutest hoolimata, et probleem on mõlemale sama. Loodetavasti kontoritöö tegijad on avatumad lastega tehtud uuringu suhtes. Aasta jooksul umbes 300 koolilapse puhul jälgiti mitmeid mõõdikuid alates õppetööst osaluse aktiivsusest, vestlustes osalemisest, teiste segamisest jmt. Lapsi mõjutati sellega, et osa tunde toimusid istudes ja osa klassides, kus pidi töötama laua taga seistes.
Kuigi algupärane idee oli seisvate õpikohtade abil katsetada võitlust laste ülekaaluga selgus, et pisikesest täiendavast pingutusest oli kasu nii tunnist osalemise aktiivsusele kui langenud soovile teisi segada. Seisvas klassis muutusid lapsed paremateks õpilasteks. Kui tervis veel käest ära pole, siis soovitan igal ühel end peal järele proovida!
Autor: Kristjan Port
