Sõna linnupete elab meie keeles visalt edasi. Ja mitte ainult keeles. Eeskätt just vanemad inimesed teavad, et ilma linnupetet võtmata ei tohi hommikul välja minna. Tagasihoidlik ja hääbuv komme peidab eneses iidset ja sygavat teadmist maailma asjadest.
Kuidas see lind siis petab?
Kui inimene juhtub hommikul tyhja kõhuga õues kuulama või nägema kevadel esimest korda mõnd rändlindu, võib ta kaotada tervise. Selle kohta öeldakse, et lind petab ära. Linnu petmist võiks kirjeldada kui väe haavata saamist, millele järgneb jõu kaotamine ja haigestumine. Rahvatarkus teab, et kui inimene saab linnult petta, järgnevad sellele haigused ja õnnetused ning mõnikord isegi surm. Kui aga inimene hommikul enne välja minemist sööb kasvõi väikse toidupala, on ta petmise ja sellele järgnevate hädade eest kaitstud. Kyllap esivanemad teadsid, et kasvõi väike toidupala virgutuab hommikul keha loomulikku kaitsevõimet ehk immuunsysteemi. Kuid see pole veel kogu tarkus.
Erinevatel ja eri aegadel kuuldud lindudel võib olla inimese tervisele erinev mõju. Kuid mitte yksnes lindudel. Kevadel esimest korda kuuldud varss ja konn, vankriratta kääksatus ja isegi adrasaha kriiksatus vastu kivi, esimene vikati pinnimise ja luiskamise hääl jpm võib tyhja kõhuga inimeselt viia jõu. Seda on usutud kogu maal veel ysna hiljuti.
Maarahva, arvatavasti aga vist kõigi põliste rahvaste meelest täidab maailma vägi. See on nähtamatu ollus annab meile elu- ja vaimujõu, millest omakorda sõltub inimese tervis ja toimekus. Inimene võib jõudu koguda ja kaotada. Halb sõna ja isegi mõte võib viia tuju ja röövida jõu. Kyllap siis võib seda teha ka tyhja kõhuga kuuldud kevadhääled.
Kahtlemata on toit midagi sellist, millest inimene saab jõudu. Toidul ja toidul on aga väe poolest vahe sees. Eks seepärast on tavaliselt usutud kolmest suutäiest (rukki)leivast linnupetiseks abi sama palju kui terevest hommikusöögist.
Siinkohal on hea võimalus märgata, kuidas meie maailmavaade ei ole vastanduvalt must-valge. Linnud võivad põhjustada inimesele kahju või isegi surma, kuid see ei muuda suhtumist lindudesse kurjaks. Maarahva jaoks on linnud olnud ja on edaspidigi tähtsad ja neisse suhtutakse erilise sydamlikkuse ja hoolitsusega. Linde toidetakse, oodatakse koju ja neid tervitatakse kevadel rõõmsalt. Lindudega on seotud meie maailma syndimise lood ning esivanemate hinged. Linnupesade lõhkumist peetakse aga yheks suurimaks kuriteoks.
Tervitagem siis meiegi oma saabuvaid sulissõpru rõõmsalt ja ärgem unustagem hommikul toast lahkudes võtta linnupetet, et meie käsi ikka hästi käiks.
Allpool on mõned pärimuskillud linnupettest. Samuti on siin väljavõte Mall Hiiemäe artiklist Nelikümmend lindu eesti rahvausundis.
- Kui kevadel linnud võeralt maalt tagasi tulevad, siis petvad nad inimesi ära, kes aga neile ette juhtub. Linnu petmine piab väga kardetav olema, sest see, keda lind ära petab, pidada suvel haige olema, niisamuti ka pidada kõiksugu õnnetused sellele suvel tulema, keda lind kevadel ära petab.
- Linnu petmine on järgmine: kui juhtud kevadel esimiseks suvelindu kuulma ehk nägema ja sa sel pääval alles söömata ja joomata oled, siis on see lind sind ära petnud, keda sa seekord esimiseks nägid ehk kelle laulu sa esimiseks kuulsid. Kõige kahjulikum õlle kukulinnu, koovitaja, kiive ja hobusevarsa petmine kevadel. Sellepärast on ka inimesed targad kyllalt linnu petmise eest endid hoidma.
- Kevadel kui arvatakse, et linnud juba tulemas on, siis toob igayks omale suutäie leiba õhtul magama minnes voodipeatsi, ja kui tal vaja on hommikul õue minna, siis pistab ta natukese leiba suhu ja sööb ära, ennegu uksest välja läheb: siis ei saa lind teda mitte ära petta. Ka pidada need linnud ka ära petma, kes talvel meie maal elavad, sellest aga hoolimata, et nad ise meie juures talvel elukorterit pidavad. Nõnda pidada vares paastu-maarjapääva hommikul ära petma, harakas, kaarn ja kull suurel-neljapääva homikul, muud teised talised linnud karjalaskmisepääva hommikul.
E 27637/9 (1-6) < Pöide khk., V.-Löeve v. – Juhan Rattas (1896). - Kui kirikyyt (ööpik) kevadel petab, siis põletab inimene sel aastal enese ymbert kas mõned riided ehk mõnda muud suuremat asja ära. Kui kägu ära petab, siis kuivab inimene sel aastal ära.
- Kui adrariits (kui kevadi kyndes ader kivisse kinni minnes riitsatab) ära petab, siis kuivab inimene sel aastal ära.
- Petab lõokene, see tähendab head.
- Lauluräästa petmine tähendab õnne.
- Kalkuni petmine tähendab kahju.
- Vana hobuse petmine tähendab head. Vana hobusel ei ole muul ajal luba petta antud kui ainult suurel neljapäeval ja reedil.
- Kui rukkirääk ära petab, siis sureb sellest perekonnast keegi sel aastal ära.
- Änilise (linavästriku) petmine tähendab põdemist sel aastal.
- Kui vutt (vuti laul: võtma tykk, võtma tykk) ära petab, siis ei kasva inimene sel aastal sugugi, vaid kaob enamiste kokku.
- Kui teder ära petab, see toob sel aastal palju kurbtust. Kui teder kudrutab, siis lähab ilm kylmale. Kuuldakse esimest tedre kudrutamist öösi, see tähendab õnnelikku aastat; kuuldakse päeva, siis õnnetumat aastat. Kui tedre kudrutus kahte noort inimest yhe korraga ära petab, siis saab neist abielupaar.
- Kui mehik (meelikas) ära petab, isiäranis peremeest või perenaest, siis saab sel aastal nende kari heste korda minema; petab karjast, siis ei juhtu tal sel suvel yhtegi halba.
- Pääsukese petmine tähendab halba.
- Kui noor vars ära petab, siis on inimene sel suvel õige isuline.
- Öökulli petmine ei tähenda kunagi head.
- Kõik seda nimetadakse “petmiseks”, kui inimene kevadi ilma ivata, s.o. ilma söömata, väljas esimest korda seda aastat yhe linnu healt kuuleb. Et enamiste kõik petmised halba tähendavad, siis ytlevad vanemad inimesed alati, kui kevade ilma ivata välja minnakse: “võta linnuiva” ehk jälle “võta linnupetist!”
E 3903/5 (36-54) < Paistu khk., Kaarli v. – J. P. Sõggel (1893). - Pererahvas läksivad kevade hommiku vara põllu peale töösse. Teised kõik olivad kodus jumalaiva ära katsunud, aga yhe poisi suhu ei olnud sellel päeval veel marjagi saanud. Kägu pettis teise ära: kukkus esimest korda lähedal lepa ladvas. Poiss ruttu lepa juure ja jooksis kolm korda selle ymber ning hammustas iga kord leppa, kui ringi ära oli jooksnud. Tuli jälle teiste juure ja ytles: “Vaadake, nyyd kuivab see lepp ära. Nõnda oleksin mina ka ära kuivanud, kui ma tema ymber ei oleks jooksnud ning teda. hammustanud.”
H II 25, 1037/8 (3) < Paistu khk., Holstre – J. Leppik (1889). - Yht perenaist oli kevadel kägu ära petnud. Sygisel karja lauta pannes ei läinud perenaine loomi kinni panema, sest see et olevat loomadele hää, kui käost petetud inimene sygisel loomi kinni paneb.
ERA II 115, 46 (9) < Hargla khk., Taheva v. – Selma Kutti < Liisa Kõiv (1935).
Nelikymmend lindu eesti rahvausundis
Mall Hiiemäe
[—]
Eestlaste rahvapärimuses leidub rikkalikult teateid linnupette võtmisest. Linnupete, linnuiva tähendab toitu või leivapala, mis tuli rändlindude kevadise saabumise ajal syya hommikul enne majast väljaminekut, sest muidu lind, keda sel kevadel esmakordselt kuuldakse, petab ära.
Hiiumaal, mõnevõrra ka naaberaladel oli tuntud vormel: lind situtab ära. Kõige sagedamini on nimetatud, et inimene, kelle lind on ära petnud, kuivab, jääb kõhnaks; on terve aasta haige; tal tuleb suur tõbi; kaotab söögiisu; jõud kaob; nägu hakkab kolletama; pea valutab aasta otsa; saab köha; suu hakkab haisema. Mõnikord on otsesõnu öeldud, et petetu sureb. Juhuslikumat laadi tagajärjed, mille sagedus ei ole nii suur: petetul ei ole õnnelik suvi; pe tetu jääb töödega teistest taha; petetu on laisk; petetu on un ustaja; petetu on näljane; vananeb kiiresti; paised tulevad jalgadele; eksib metsa; saab kogu suve petta; (tydruk) saab vallaslapse; petetu lööb jalgu vastu kive; põletab end (või oma rõivaid); veristab end.
Petmise mõju arvati kanduvat inimeselt loomadele. Kõige sagedasem on keeld sygisel kariloomi kinni panna, kui nad lauta jäetakse. Keelu põhjendus on, et loomad kuivavad, jäävad lahjaks. Selle keelu kõrval tuleb ette keeldu loomi talitada või hommikul karja lasta: ei ole hea õnn; loomad jäävad kõhnaks; hobused ei kosu; lehma piim on lahja; hunt viib lamba. Pettasaamisest võis ette tulla ka ebaõnne põllutöödel, nimelt adraraua (või raudpuu) katkiminemist kyndmisel.
Need tähendused võivad olla esile toodud mistahes linnuliigi puhul. Sageli on siiski lind ning tema kuulmisest saadud tagajärg kuidagi seotud. Ligikaudu pooled teadetest rõhutavad käopette võtmise vajadust; samuti on inimesele raskema mõjuga tagajärgi suhteliselt enam loetletud käo puhul. See on vastavuses käo kui yldtuntud fataalse endelinnu positsiooniga.
Sookure petmise puhul on esiplaanil oht saada täisid: keda kurg pettis, sel öeldi täid kylge tulevat. Linavästriku kui linaõnne näitaja poolt pettasaamine tähendas, et suvel lina ei kasva, lõokese – hea laulja petmine tähendas hääletuks jäämist, peoleo – linakylviaja näitaja petmine kuulutas ette äpardusi linakasvatuses, jne.
Prääksuva häälega lindudest (part, rukkirääk jt.) pettasaamine tähendas, et petetul on su vel kõht lahti või peeretab ta palju. Kõige kardetavamad olid kägu ja sookurg. Linnuliikide seas, keda pärimusteadetes on nimetatud, domineerivad suuremad linnud: kaur, hani, luik, part, aul, teder, põldvutt, sookurg, rukkirääk, kiivitaja, metstilder, koovitaja, tikutaja, kaelustuvi, kägu, öökull, vainukägu, rähn. Värvulistest on esindatud pääsuke, lõoke, linavästrik, peoleo, kuldnokk, kivitäks, ööbik, metsvint. Aastaläbi kuuldavatest paigalindud est on nimetatud varest ja kaarnat, kes petavad vaid suure reede hommikul (mainitud on veel paastumaarjapäeva, 25. III, suurt neljapäeva, jyripäeva, 23. IV).
Linnupette võtmine on eestlastel yldlevinud komme, mis tegelikust kasutusest taandus alles 20. saj. lõpul. Rohketest kombekirjeldustest ilmneb, et petmist ei mõistetud kui linnu sihilikku taotlust inimestele halba teha, teda (sõna otseses tähenduses) petta. Ka ei petnud inimene linnupette võtmisega lindu ennast.
Linnupette kombe usundiloolise tausta lahtimõtestamisel on mitmed uurijad (eesti ainese põhjal O. Loorits) rõhutanud, et talve teadaolevalt surmariigis veetnud rändlindudelt usuti kanduvat kevadel elavate juurde tagasi siirdumisel surnute hädaohtlikku mõju. Asjaolu, et mõju oli halbatoov ning seda oli vaja vältida, näibki olevat kombe kujunemisel aluseks. Niisiis on linnupette võtmine maagiline toiming, eesmärgiga neutraliseerida linnult inimesele vahendatavat halba mõju (vrd. ka ytlust võeti hingepi det – hinge tugevdust).
Leivapalaga, toiduga end tugevdanud, jõudu juurde saanud inimene ei tarvitsenud halba mõju toovat meediat – lindu enam karta, sest ennetava maagiaga oli võõras mõju yle kavaldatud, s.o. petetud. Kui linnupetet võtmata siiski võõra mõjuvõimu alla jäädi, tuli see mõju omakorda yle kanda kasvavale puule. Selleks tuli kolm korda ymber puu kõndides seda hammustada.
Põhiosa sellistest õpetustest on seoses käo kuulmisega. Sama tagajärg (inimene kuivab) kanti yle puule. Kuivamist (kui kägu ära petnud) saama teistele ka anda: käi kolm kord ymber puu ja iga kord puud hammastega ammustada, siis jääb see petmine puu kylge, inimene siis ei kuiva. (Tyri). Mitmel korral on soovitatud kõndida ymber lepa, nimetatud on kaske.
Yldiselt pole puuliiki oluliseks peetud. Pärimusteadetes konkreetsete toimingute kohta on kõne all veel pihlakas, kadakas, õunapuu, kreek. Mo ema läin õue ja kuuln kukulinnu kukmist, ta oln söömata, karan kohe ammastega noore õunapuu koorest kinni. õunapuu kuivgi ää. Ta sai oma õnnetuse puul anda. (Hanila). Yksikjuhtudel on märgitud, et puu ei kuivanudki või jäi põdema ning kasvas edasi järgmisel aastal. Paaris kirjelduses on juttu pettasaamisest teel lauakirikusse (seega söömata olles), ta gasiteel näeb puud närinud inimene, et sama puu tyve ymber on end keeranud madu.
Ymber puu võidi kõndida või puud närida ka mingi muu maagiline arv kordi, näiteks yheksa korda. Toimingu mõju on pyytud tugevdada sõnadega, öeldes: Kuiva ära! vms., rusikaga vastu puud lyyes või kolm korda lepakoort ham mastega lahti tõmmates. Mõnel korral on arvatud abi saavat kukerpalli laskmisest.
Juhuslikku laadi profylaktika hulka kuuluvad võtted asendada linnupette võtmist või seda matkida suutäie vee joomisega, piibu suhupanekuga, isegi oma peeru peosselaskmise ning suhuahmimisega. Ka on nimetatud, et leivaga tuli selja peale rist tõmmata. Piirkonniti tuleb ette soovitust metallraha taskus hoida või enne majast väljaminekut silmad puhtaks pesta, yhel juhul mööndusega, et nägu ei tohi unine olla. See soovitus on seosesse viidav uskumusega: Lind saab siis petta, kui näeb inimest enne kui inimene teda. Siis ta saab inimese yle võimu. (Tartu-Maarja).
Valdav osa pärimusteadetest siiski linnu ennetamist sel viisil ei eelda, nii või teisiti lõpeb kokkupuude linnu kuulmise või nägemise näol inimesele halvasti. Väljend lind situtab näib olevat algselt samasuguse tähendusega kui seda on kontakt kuulmise või nägemise kaudu. Arvesse võttes seost elundhinge kujutelmaga ei ole siin põhimõttelist erinevust. Lindude peatuspaikades massilise läbirände puhul ning koloniaalse eluviisiga linnuliikide pesitsusaladel on loogiline, et surmariigi halva mõju edasiandjaks võidakse pidada lindude väljaheiteid.
Eestlaste ja lähemate sugulasrahvaste linnupette kombe aluseks on peetud ka kriitilist situatsiooni seoses yleminekuga yhest olekust teise (Oinas 1984: 160-161). Signaaliks kriitilise, endas ohte ja halbu kontakte võimaldava ajajärgu saabumisest on rändlindude kohalejõudmine. Aegade jooksul on jäänud kriitilise aja tähenduses domineerima kalendritähtpäevad, nagu jyripäev jts. Yleminekuajal on esmane kokkupuude linnuga tabu. Kui kokkupuude siiski aset leiab, on inimesel sellest kontaktist saadud halvast mõjust võimalik puhastusriitusega vabaneda.
See linnupettekombe seletusversioon sobib põhjendama, miks usuti petta saavat ka kevadel esimest korda kuuldud varsahirnatusest, konnakrooksumisest, adraraua kriiksumisest vastu kivi, lehmakella kõlinast või karjasarve häälest, kui neid esimest korda kuuldi. Eesti pärimuse põhjal otsustades on kombe kujunemise kõige olulisem eeldus siiski see kujutelm, et tegemist on hingelindude saabumisega teispoolsusest. Siit tuleneb ka, et kontakt surmariigist tulnud linnuga mõjustab otseselt inimesi. Eriti ohtlikud on need linnuliigid, kellega surnuteusus seondub rikkalikumalt uskumusi kui teistega (kägu, sookurg).
Kombe väljakujunemist mõjutanud tegureid on veel kyttijakultuurist pärit arusaam, et inimene peab ennetama saaklooma, selleks et temast yle olla (Zelenin 1938: 876-877). Kujutlusel kriitilisest ja ohualtist yleminekuajast näib baseeruvat uskumus, et päike resp. päev võib varahommikul linnu ära petta: Linnud pidada ikka enne päikesetõusu yles ärkama, kes peale päikesetõusu veel magab, selle petab päike ära ja see lind ei saa sel päeval lennata, jookseb ainult mööda maad komistades. Kui mõni inimene käies palju komistas, kas purjus peaga või muidu, siis öeldi selle kohta: “Paterdab nagu päevast petetud lind!” (Hageri). Ylekantud tähenduses on petmisekujundit kasu tatud ka muudes seostes, näiteks liig kauaks magama jäänud in imese kohta päev on lapse ära petnud või liig vähese söömise puhul petan nälja ära.
[—]
Kasutatud kirjandus
Hiiemäe, Mall 1981. Eesti rahvakalender II.
Hiiemäe, Mall. Nelikümmend lindu eesti rahvausundis
Loorits, Oskar 1941. Endis-Eesti elu-olu II. Lugemispalu metsaelust ja jahindusest
Mäger, Mart 1969. Linnud rahva keeles ja meeles
Autor: Ahto Kaasik
Allikas: Maavald.ee
