Kristiina rääkis, kuidas teda lõplikult kallima poolt maha jäeti. Justnimelt lõplikult, sest kuigi nende suhe Peetriga oli kestnud kokku seitse aastat, oli suurem osa sellest looritatud lahkumineku meeleoludega.
Kristiina oli kindel, et kontrollib olukorda täielikult. Paraku ei olnud Peeter selles suhtes algusest peale just kuigi kindel, mistõttu kippus mehe silm ikka ja jälle ringi rändama. Kristiina suutis teda oma trikkidega mingil määral ohjes hoida. Veeretas juttu perest ja teineteisele ruumi andmisest. Igas suhtes juhtub ju igasugu asju, või mis?
Peeter oleks võinud olla ausam ja öeldagi, et ta ei näe neid elu lõpuni koos olemas. Samas oli täitsa mõnus, kui keegi tema nimel pingutas. Peeter pani ka raha kõrvale, kontole nimega „tulevased lapsed“. Üürike oli aga Kristiina õnn, kui ta sai teada, et need lapsed ei tule paraku temaga. Kuid isegi selline teade ei pannud naist plaane ümber tegema – tema kannatuste karikas oli veel ruumi. Seda hetkeni, kui Peeter armus Kaiasse. Siis oli mehe jutt kiire ja lühike.
Vestlus purustas Kristiina tuhandeks killuks. Uskumatu, kuid Peetri teade tuli talle nagu välk selgest taevast. Tal oli tunne, et teda on kergekäeliselt prügikasti visatud. Ta kiunus valust. Raev ja armukadedus pulbitsesid ta sees. Kristiina vihkas südamest 18aastast Kaiat oma pereplaanide mutta trampimise pärast. Talle tundus, et nii Peeter, Kaia kui ka kõik teised naersid tema üle. 31aastaselt oli elu läbi!
Kristiina proovis pidutseda ja jõi aeg-ajalt liiga palju, kuni leidis end ühel jaanuarikuu ööl pärast pidu lumehanges ulgumast. Ta taipas, et kedagi pole pealt vaatamas ja ta teeb seda teatrit ainult endale. Oli valus, kuid sel hetkel ta päris surra veel ei tahtnud. Sest võib-olla juhtub ime ja ta saab Peetri tagasi?
Aga ei saanud. Aasta pärast taipas Kristiina, et Peetri lahkumine oli parim asi, mis üldse juhtuda sai. Nimelt kohtus ta oma praeguse abikaasaga, kellega nad on olnud paar juba kaksteist aastat. Neil on kolm last ja kõik muu, millest Kristiina kunagi unistanud oli.
Momendil, kui ta maha jäeti, poleks Kristiina iial uskunud, et see valu võib mööda minna. Ta arvas, et kui isegi mees, keda ta eriti ei tahtnud, läks minema, siis mis lootust on leida keegi, kes talle päriselt meeldib ja et see tunne oleks vastastikune?
On imekspandav, kuidas võime suhete pärast kannatada. Kristiina mõistab nüüd, et Peetriga kohtumine ei olnud viga, vaid elu loomulik osa. Seda, et Peeter talle eriti ei meeldinudki, mõistis naine alles uues suhtes. Kui ta saaks võimaluse midagi minevikus teisiti teha, siis oleks ta lahkunud sellest liidust omal algatusel ja varem. Kuid ilma läbi tehtud kogemuseta Kristiina seda ei teaks.
Kogemused on küll toredad, aga mida teha tol hetkel, kui su süda on parajasti puru nagu mahakukkunud klaasvaas? Anna endale aega, kõlab lihtne tõde. See on tõepoolest üks raskemaid kogemusi, millega inimesel on vaja hakkama saada. Luba endal tunda just seda, mida parasjagu tunned. Reetmine, viha, raev, kurbus, üksindus, segadus – kõik on õige.
Proovi sõnastada oma emotsioone ja hetkeseisu võimalikult täpselt. Võid valju häälega kisendada või ropendada, kui tarvis. Sul on vaja registreerida ja omaks võtta see oluline elu verstapost, trepiaste, platvorm, kuhu oled jõudnud. Võta kujuteldav tempel iga „kontrollpunkti“ läbimise eest nagu orienteerumismängus. Nõnda ütled endale, et sul on kogemus täiega käes ja rohkem pole vaja. Nüüd saavad tulla ka teistsugused.
Ja ära unusta, et on okei tunda ennast meeleheitel. Igal juhul on asjad liikumises, midagi muundub ja muutub, isegi kui oled hetkel täiesti kurnatud ja lootusetu. Ära võta isiklikult, ta ei teinud seda spetsiaalselt sulle. Ta käitub ka teistega sarnaselt, kui tekib vastav olukord. Pealegi ei pruukinud ta üldse neid asju lubada, mida eeldasid teie kokkuleppes olevat. Võib-olla teil polnud kunagi juttu sellest, mida üks teiselt ootab ja vastu pakkuda saab. Sa tundsid ennast reedetuna, aga ta ei teadnud sellest midagi, sest ei lugenud su mõtteid.
Näen tihti naisi, kes arvavad, et kaaslane mõtleb samamoodi kui tema. Isegi kui mees sulle midagi lubas, võib ta oma meelt muuta nagu sinagi. Aga ikkagi usaldad järgmisel korral uuesti, justkui poleks midagi juhtunud. Seega austa oma kogemust ja registreeri juba eos ebasobivaid märke. Oled elus üht-teist õppinud, kasuta seda.
Hoidu kontaktist – sõbraks jäämise juttu räägitakse süütundest või lootuses pöörata aja kulgu tagasi. Kui olite armastajad ja läksite lahku, siis „oli tore, tšau, pakaa!“ ja rohkem sa temaga ei suhtle. See tähendab mitte mingit kirjutamist või helistamist ka siis, kui oled julgustuseks pool pudelit veini ära joonud! Ilmselgelt käib selle punkti alla ka absoluutne jälitamise, luuramise ja teise järel tuhnimise keeld. Võid seda ju teha, aga haiget saad põhiliselt sina. Kui sa ei suuda oma näppe tema sotsiaalmeedia – kontodest eemal hoida, siis on vaja need blokeerida. Vähemalt mõneks kuuks, kuni olukord on rahunenud. Lugu on hoopis teine, kui teil on lapsed – sel juhul jääd selle inimesega alatiseks seotuks ja teil tuleb hakata üles ehitama küpset lapsevanemate suhet.
Oluline on meeles pidada, et lahkuminejad ei saa teineteist emotsionaalselt aidata, sest igal kohtumisel või muul viisil kontakti sattudes vallanduvad need kõige valusamad reaktsioonid. Kui oled mahajätja ja teisest hoolid, siis kahjuks oled just sina see ainuke inimene, kes teda aidata ei saa.
Jäta oma eks rahule. Ära otsi tõestust tema valedele ja halbadele tegudele ning õigustust enda käitumisele. Kui seda ka teed, siis ära riidle endaga, vaid katsu hädaldamine lihtsalt lõpetada. Ideaalne oleks vormida hingevalu mõneks loominguliseks teoseks, kuid arusaadavalt see alati ei õnnestu.
Autor: Tiina Tiitus
Allikas: “Elu armastus”, kirjastus Pilgrim
