Flavia Mancini värbas 26 tervet inimest. Vabatahtlike silmad seoti kinni ja nende eri kehaosadele suunati laserikiir või kiirepaar, mis tekitas lühikese kõrvetava valuaistingu. Laser mõjutas ainult valuretseptoreid, kuid ei ulatunud puutetundlike rakkudeni.
Seejärel pidid inimesed hindama, kas nad tundsid üht või kaht valutorget ning kui kaugel torked teineteisest olid. Tulemuste põhjal valmis kaart, kus on iga kehaosa puhul kirjas kõige väiksem kaugus, mille puhul inimesed suutsid veel kaht torget eristada.
Selgus, et kõige tundlikumad kehaosad on laup ja sõrmeotsad. Näiteks otsmik tajub valu kolm korda paremini kui sääremarjad.
Kui puutetundlikkuse puhul on teada, et see suureneb kehatüve poolt jäsemete suunas, siis valuga on lood vastupidi. Õla valutundlikkus on suurem kui käerandmel. Erandiks on sõrmed, mis tunnevad ülihästi nii puudutusi kui ka valu.
Valu- ja puutetundlikkus on tavaliselt seotud sellega, kui palju kehaosas on vastavaid närvirakkusid. Sõrmeotstes on valu tajuvaid neuroneid küll vähe, kuid see piirkond on ometi erakordselt tundlik.
Mancini sõnul pole sellele head seletust. Inimese käed on väga osavad ja võimalik, et kesknärvisüsteem on õppinud sõrmede kaudu saadavat infot erakordselt hästi töötlema.
Mancini tegi katseid ka inimestega, kelle puutemeel ei tööta, kuid kes tunnevad valu. Nende valutaju oli samasugune kui tervetel inimestel, mis tõendab, et valutundlikkus töötab ka siis, kui kompemeel on häiritud.
Uurimus ilmus ajakirjas Annals of Neurology.
Allikas: www.novaator.ee
