Kui elus oli üks asi, mida ma suurepäraselt oskasin, siis oli selleks iseendal teel ees olemine. Kui see oleks olümpiaala, siis olen kindel, et kuldmedal kuuluks mulle. Niipea, kui kõik hakkas hästi minema, suutsin ikka luua endale võimalikult suure takistuse, mis mind ninali kukutas.
See käitumismuster kindlustas, et ma püsin õnnetu, ei mõtle endast armastusega. Iga kord ütlesin endale, et ma olen oma õppetunni kätte saanud. Ma ajasin end püsti ja kloppisin end puhtaks, hakkasin jooksma, sain hea hoo sisse, elu kulges hästi – liigagi hästi, seega hakkasid vanad mustrid mind taas veetlema, ja jälle kukkusin ninali.
