Pärispea kihelkonnamäng sai mängitud. Sadakond inimest kogunes õhtul kell kümme Eesti mannermaa kõige põhjapoolsemasse tippu, Purekkari neemele. Ajaloolane Ott Sandrak juhatas sisse Kihelkonnamängu, meenutades eelmiste aastate mänge Juminda, Viinistu ja teistes Kuusalu kihelkonna rannakülades.
Veerand sajandit tagasi Tallinna vanalinnapäevadest alguse saanud regilaulune jalutuskäik läbi valge öö loojangust koiduni toob jõudu ja jaksamist paigale, mille ümber käiakse. Ringkäigul on kaheksa peatust, üks iga ilmakaare jaoks, kus kõneldakse paiga ajaloos toimunud põnevatest sündmustest. Seda on läbi aastate teinud kütkestaval ja mõtterikkal moel Ott. Paigast teise kõnnitakse regilaule lauldes. Laule on eest öelnud Jaak Johanson, Mart Johanson, Mikk Sarv, Riina Roose ja paljud teised. Lauludeks on pikad jutustavad laulud nagu “Haned kadunud,” “Tähemõrsja,” “Suur tamm,” “Mehetapja,” “Kuldnaine,” “Sõjamees,” “Kuldnaine” ja teised laulud, kui ühest laulust vahemaa läbimiseks ei piisa.
Nõnda lauludega läbi öö kõndimine ja lugude vestmine oli muiste loomulik viis tuua jaksamist nii kodupaigale kui kõndijaile. See meenutab Austraalia põliselanike tava laulda oma maad vägevaks, kõndides mööda muistseid laulujooni ning lauldes ürgseid lugusid. Nad uskusid, et hoiavad nõnda maailma elus ja jätkuvana. Meie mail pole taolist uskumist kirjeldatud. Valgete ööde aegu lihtsalt kõnniti nädalalõppudel ja pühade aegu külast külasse, kiigelt kiigele. Kõndimist saatis laul, mis aitas teed lühendada. Hästi sobisid selleks vanad jutustavad laulud, kus tihtipeale sama teksti väikeste muudatustega uuesti üle lauldi. Siiski võib seda järele tehes kogeda, et selline muistsete lauludega öine kõndimine toob ka meie mail jõudu nii kõndijaile kui ka maale.
Jutustavad regilaulud tunduvad paigal istudes laulduna otsatult pikad. Pärispea Kihelkonnamängu peatustevahesid täis lauldes kogesin, kuivõrd kuldaväärt on kordused laulu sees. Kui päike oli kell 22.41 silmapiiri taha vajunud, alustasime teekonda piki rannakive ja läbi paksu pilliroo. Esimeseks lauluks oli “Haned kadunud.” Laulu sisu edenes kummaliselt kiiresti, me polnud veel Purekkari neemelt minema saanud, kui juba algne sündmustik oli maha lauldud – eidekene andis muile muuda tööda, sulastele suurta tööda, perelleni pellutööda, mulle andis halba tööda, hani hoida, kana kaitsa. Ajasin haned arule, lestajalad lepikusse, varvasjalad varvikusse, kirjud keerutin kesalle. Istusin maha tööd tegema, looma vööda loogelista, viru viieristilista, Harju kuuehargilista. Tuli kotkas, kurja lindu, tihane igitigeda, ajas mu haned arulta, varvasjalad varvikusta, kirjud keerutas kesalta. Läksin koju nuttes ja kurtsin häda eidele.
Süda lausa hüppas rõõmust, et sain eidele kurtmist lauldes taas laulu otsast peale alustada, kuidas muud said muid töid ja mina halba tööd jne jne. Nüüd mõistsin täiesti, kui tänuväärt on vanad korduslaulud. Mitmed sajad meetrid said kõnnitud tänu sama teksti uuesti kordamisele. Öömatka esimene kõnd oli korraldajate poolt eriti pikaks ja rängaks kavandatud. Seetõttu oli ka ülipikk hanede kadumise laul koos kirjeldusega käigust surnute ilma, kus mind enne kuulda ei võetud, kui olin seal töötavatelt kündjatelt, vitsalõikajatelt ja karjasaatjatelt nende tööriistad ära võtnud ning siis alles jutule võetud. Nad juhatasid mu mõisasse, kus pakuti istmeks oma hane luudest tooli, oma hane liha leivana ja verd õllena. Võtsin õlle kaasa meie ilma ja valasin nurmele, kuhu tõusis sellest hiigelsuur tamm, otsast otsani linde täis. Lauldes meenus suur tamm Linnuteena ja aastaaegade vahetajana. Kuid paraku oli laul juba poole teekonnaga läbi lauldud. Jätkasin samal viisil kõndijate kiitmisega ja laulsin edasi rannakividest, merest, taevast ja tuultest. Ja ikka ei saanud teekond veel otsa. Siis meenus järgmine loitsuline laul Kristiinast, kes mere rannal kivil istudes ootab merest tõusvaid kosilasi. Jätkasin hanede laulu viisi ja uute sõnadega. Taas sai samade sõnadega läbi laulda algul tinamehe merest tõusmine, järgnesid vask-, hõbe- ja kuldmees kuni lõpuks tõusis merest maaneiule sobilik õlgmees, kelle ta omaks kaasaks võttis.
Minu kõrval rühkivad viis-kuus inimest aitasid laulu katkemata ülal hoida. Kaugematele, kes kuuldeulatusest eemal, soovitasin enne teekonna alustamist laulda sama viisi peal ükskõik milliseid sõnu, kiita oma tublisid jalgu, puid, maid, pilliroogu, kive ja merd. Peaasi, et lauluviis huulil ei katkeks. Ega teagi, kui paljud jaksasid selle soovituse järele käia. Igatahes olime kolmveerand tundi hiljem järgmises peatuspaigas. Keegi polnud maha jäänud, alates seitsme-kaheksa aastastest koolitüdrukutest kuni pensioniealiste taatide-memmedeni. Olemine oli helge ja rõõmus.
Samamoodi jätkusid ka järgmised käimised. Eriti hea hoo võttis sisse öösel kella kaheks Pärispea Seltsimaja juurde viinud Suure Tamme laul, mille mõnus viis pani jalad iseenesest liikuma. Nagu ikka, lõppesid sõnad enne seltsimajja jõudmist ning jäi ruumi laulda kiitust külatänavale, selle ääres kasvavatele sirelitele ja teistele puudele. Seltsimajas pakkus Kihelkonnamängu korraldaja, Veljo Tormise Kultuuriselts sooja suppi. Järgnes öine jalakeerutus ning teekond jätkus läbi Pärispea küla poolsaare idakaldale Mähu otsa ja päikesetõusu poole.
Üsna parajasti koiduhetkeks sinna ka jõudsime. Pea kõik sada osalejat olid kogu kuuetunnise öise lauluteekonna kaasa teinud, näod rõõmsad ja põnevil. Üheskoos kogesime taas, kui palju head jõudu võib leida meie vanadest küladest neid pidi valgetel öödel lauluga kõndides, seejuures peatuspaikades lugude vestmisega külast lugu pidades. Selgelt jagus seda jõudu kõndijatele, üsna usutavalt ka külale endale ja seal läbi sajandite elanud inimpõlvedele, kes lugude ja laulude kaudu jälle hingamist said.
Autor: Mikk Sarv
