Inimene on langenud omamoodi efektiivsuse lõksu. Igal pool õpetatakse meile, et peame oma elu järjest efektiivsemaks tegema. Üha vähemaks jääb aeglaste asjade tegemise võlu ja lihtsalt unistamist, enda sisse vaatamist. Mida efektiivsemaks elu muutub, seda rohkem tekib paratamatult inimesi, kes läbi põlevad. Efektiivsus ei ole inimeseks olemise mõõt, selline mõte on suur lollus.
Üliefektiivsed asjad ei ole millegipärast evolutsiooni sõelast tihti läbi pääsenud, kui miski spetsialiseerub üle, suureneb ka oht välja surra. Selle üle võiks inimene järele mõelda.
Mäletan professor Viktor Masingu loengutest üht ilusat mõtet: ühe elu põhiprotsessi, fotosünteesi efektiivsus on alla ühe protsendi. See on äärmiselt ebaefektiivne protsess, ometi on see elu absoluutne nurgakivi. Üliefektiivsed asjad ei ole millegipärast evolutsiooni sõelast tihti läbi pääsenud, kui miski spetsialiseerub üle, suureneb ka oht välja surra. Ka selle üle võiks inimene järele mõelda.
Nii talupojakultuur kui ka küttide-korilaste maailm oli tihtipeale üks suur jõu ja aja raiskamine, see oli üpris ebaefektiivne, ja võib-olla väga hea, et see nii oli. Eks suurem osa esivanemate vaimuvarast sündiski lõkke ääres, kui inimene vahtis lihtsalt tulle ja ei teinud midagi. Hästi palju sõltus näiteks ilmast. Mulle eriti ei meeldi, kui öeldakse, et see või teine üritus toimub iga ilmaga. See on üsna rumal mõtteviis.
Minule isiklikult ei meeldi metsas käia, kui vihma kallab ja on külm. Metsa ei ole erilist mõtet minna, kui kõik linnud ja loomad on peitu pugenud, ise saad ka märjaks. Kuidas vanajumal hommikul päikest ja päevasooja näitab, selle järgi tuleks ka oma tegemisi sättida. Vihmane päev oleks võib-olla targem üldse maha magada, aga ei saa – elu sunnib meid olema kole efektiivne.
*
Viimasel ajal räägitakse väga palju sellest, et metsa tuleks rohkem väärindada. See sõna ise kõlab kuidagi halvasti. Ma arvan, et on väga palju inimesi, kes üldse ei tahagi oma metsast viimaseid männiokkaid ja linnulaulu maha müüa. Nad lihtsalt tahavad, et mets oleks ja kasvaks ja saaks ükskord vanaks, ilma väärindamata.
Kuigi Eestis on metsa väga palju, siis vanade metsade osakaal väheneb ju lausa katastroofilise kiirusega. Paljud inimesed said tagasi oma kodutalu, kust pärinevad nende lapsepõlvemaastikud. Aga siis võeti ümberringi äkki kõik vanad metsad maha ja paljud salapärase ilmega rohelised samblametsad lihtsalt kadusid. Maja ja maa võib olla küll alles, aga kui muinasjutulist metsa ei ole, saab inimene aru, et mingi oluline osa kodutundest kadus koos selle metsaga.
*
Mets ei kuulu kellelegi, ta saab kuuluda üksnes iseendale. Mets on eestlase jaoks millegi palju suurema mudel. Eesti inimene vist ei armasta väga rääkida kosmosest, antiikfilosoofide mõtlemine on kuidagi meist mööda voolanud, me räägime rohkem metsast. Inimeste mõtteviis pärineb suuresti maastikest, kus nad elavad. Antiikfilosoofia teravate piirjoontega maailm pärineb teistsugusest maastikust.
Selguse poole püüdlemine ajab eestlase teinekord hoopis suuremasse konflikti. Pigem ta igatseb sellist maailma, kus polegi selgeid vastuseid, kus kõik on suhteline ja kus valitseb maagia ning salapära.
Eesti maastikus, nagu ka eestlase mõtlemises, kipub kõik hägustuma, meil puuduvad selged piirid. Selguse poole püüdlemine ajab eestlase teinekord hoopis suuremasse konflikti. Pigem ta igatseb sellist maailma, kus polegi selgeid vastuseid, kus kõik on suhteline ja kus valitseb maagia ning salapära. Sellises maailmas liikumiseks on mõnikord ähmane kõhutunne palju etem kui selge loogika.
Ma arvan, et tegelikult ei olegi tarvis mingit muud põhimõtet, kui et metsa tuleb hoida nagu pereliiget. Eks lehm ja hobune olid ka kunagi pereliikmed, sest neist sõltus väga palju. Metsast sõltub meie vaimne tervis.
Olen tähele pannud, et viimasel ajal on hästi palju hakatud käima palverännakutel. See on kuidagi aja märk. Samas võime mõelda ka niiviisi, et ka meie vanaemad-vanaisad lõid intuitiivselt oma kodu ümber palverännakurajad, kus nad kogu aeg armastasid hulkuda.
Metsas hulkumine võib ka olla palverännak. Võib-olla siia on peidetud võti ka sellele, miks eestlane armastab seenel käia. Ilmselt mitte seente pärast, vaid siin on ikkagi tegu mingi sügavama hingepuhastava rituaaliga. Eestlane ei ole vist matkaja tüüpi rahvas. Matkaja on see, kes tahab avastada üha uusi kohti. Eestlane tahab pigem kogu aeg käia mööda ühte ja sama rada ning avastada pigem midagi iseendas.
Allikas: Mari Kartau intervjuu Valdur Mikitaga Maalehes (9.06.2016)
Kuula Valdur Mikitat mõtisklemast metsadest maa ja taeva vahel täna kell 14 Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” ja SIIT.
