Taoline hiiglane on Mikita sõnul täpselt eestlastele meeltmööda: “Ma arvan, et see on eestlastele üks kummaline iseloomustav omadus, et paljudele meeldib vaadata suuri puid. Ilusa puuvõra otsimine on nagu omaette kunstižanr. Ma arvan, et paljud eestlased on kogenud suuri kunstilisi elamusi mitte kunstisaalis käies, vaid vaadates ja vahtides ja otsides selliseid ilusaid puuvõrasid.”
Eestlased on Mikita kirjeldusel ka meistrid puid kuulama: “Me teame, et iga puu heliseb kuidagi isemoodi. Ma arvan, et üks ilusamaid hetki, mida me oma lapsepõlvest mäletame, ongi see, kui me istume kodutrepil ja kuulame, kuidas tuul kohiseb suure puu ladvas, selles on midagi väga ilusat.”
Puudega on eestlased osanud ikka suhteid ja mälestusi luua. “Meil on säilinud üks ilus komme, mis on arvatavasti ka väga vana,” toob Mikita näite, “paljudel inimesele olulistel sündmustel, nagu lapse sünd, kellegi lahkumine, võib-olla uue kodu rajamine – nende mälestuseks istutatakse sageli puu. Ma arvan, et eestlased ei ole kivist mälestusmärke kunagi väga armastanud. Meie intuitsioon ütleb, et kui me tahame midagi mäletada, siis me peaksime selle mäletamiseks istutama just puu.”
Eesti Rahvusringhääling, Eestimaa Looduse Fond ja Teeme Ära talgupäeva meeskond üles sel nädalavahetusel, 5. ja 6. mail istutama oma puu.
Laadige oma puu istutamisest foto üles aadressil Puudekallistamise kasulikkus on teaduslikult tõestatud
#OMAPUU kutsub kõiki eestimaalasi üles istutama endale oma puu
Valdur Mikita: läänemeresoomlase viimane karje
Valdur Mikita: metsas hulkumine võib olla palverännak ja sügav hingepuhastav rituaal
