Tänapäeval, kui üha rohkem kostab hääli vaktsineerimise vastu, oleks tagasivaade vaktsineerimise tegelikule ajaloole väga vajalik. Paljud meditsiini- ja ajalooraamatud serveerivad lugu lihtsa maa-arsti Edward Jenneri briljantsest vaatlusvõimest ja julgusest asuda võitlusse tolleaegse hirmutava ja surmava haiguse – rõugete – vastu. Lugu ise on siis selline:
Vaktsineerimise müütiline ajalugu
Kuulnud lüpsjate seas levinud kuulujuttu, et lehmarõugetesse nakatumine annab hilisema kaitse rõugete vastu, otsustas doktor Edward Jenner seda kontrollida. 1796 aastal kaasas ta oma teooria testimiseks lüpsinaise nimega Sarah Nelmes ning 8-aastase poisi nimega James Phipps. Jenner võttis Nelmese lehmarõugete villidelt mäda ning asetas seda Phippsi kätele tehtud sisselõigetesse. Poisil esines kerge palavik, kuid ei midagi enamat. Hiljem püüdis Jenner poissi korduvalt rõugetesse nakatada, et tulemuseks olnuks leebem vorm haigusest, ent poiss ei nakatunud. Jenner tegi järelduse, et tema meetod on andnud kaitse rõugete vastu.
1798 aastal avaldas Jenner oma uurimustöö tulemused ja väitis, et tema vaktsiin tagab eluaegse kaitse. Tõestus oli siiski vaid kuulujuttude tasandil. Jenner kinnitas, et kui tema meetodi kohaselt keegi on nakatunud lehmarõugetesse, siis on ta edaspidi immuunne ka rõugete vastu.
Siiski leidus ka tol ajal arste, kes ei nõustunud selle väitega, kuna nad olid näinud ikka aja jälle rõugeid järgnemas lehmarõugetele. Medico-Convivial Society (kohalik “arstide liit” naeruvääristas Jennerit tema meetodite tõttu. Edward Jenneri idee sai lõpuks tuntuks kui vaktsineerimine, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast lehm – Vacca. Legendi järgi see Jenneri avastus ohjeldas rõugeid ning vabastas maailma sellest hirmsast nakkushaigusest.
On väidetud, et vaktsineerimine on päästnud miljoneid elusid. Tegu on siiski müüdiga, nagu neid vajadusel luuakse, et tekitatud positiivse emotsiooni abil mõjutada ühiskondlikku arvamust.
Jenneri vaktsiin ei toiminud – epideemiad jätkusid
Tegelikkuses oli Jenneri meetodiga probleeme algusest peale. 1799 aastal vaktsineeris härra Drake mitmeid lapsi lehmarõugete mädaga, mille oli saanud Edward Jennerilt. Seejärel testiti lapsi, nakatades neid rõugetega, et näha, kas lehmarõugete protseduur oli olnud edukas. Neil kõigil arenesid välja rõuged ning vaktsineerimine ei kaitsenud mitte ühtegi neist. Jenner sai teada katse tulemustest, kuid otsustas tulemusi ignoreerida, kuna need ei toetanud tema teooriat.
Vaatamata tõsistele vastuargumentidele võeti vaktsineerimine meditsiinikogukonnas kiirelt omaks paljude seas kui vahend rõugete vastu võitlemiseks. 1801 aastaks oli Inglismaal hinnanguliselt 100,000 inimest vaktsineeritud rõugete vastu, lootuses, et protseduur tagab eluaegse kaitse. Meditsiinikogukond jätkas Jenneri idee toetamist, olgugi, et esines mitmeid näiteid, mis lükkasid ümber tema vaktsiiniteooria.
1818 aastal avaldas 30-aastase töökogemusega Shotimaa kirurg Thomas Brown artikli, milles kirjeldas oma kogemust vaktsineerimisel. Ta märkis, et esmalt oli ta vaktsineerimise propageerimisel äärmiselt optimistlik ning mitte keegi tema kolleegidest ei saanuks tema indu vaktsineerimise soosimisel edestada, kuid peale 1200 inimese vaktsineerimist pettus ta vaktsiini tulemuslikkuses. Tema kogemus näitas, et peale vaktsineerimist inimesed ikkagi haigestusid ning isegi surid rõugetesse ning seetõttu ei saanud ta enam seda meetodid toetada.
Nagu tänapäeval, nii tasustati arste ka siis vaktsineerimise eest ning seetõttu tekkis ka tolle aja arstidel soov võtta vaktsineerimist kui uut tuluallikat. Seetõttu oli üpris märkimisväärne, et Dr Brown arstina võttis nii julgelt sõna vaktsineerimise vastu.
Kuna 1800-aastatel sai nii arstidele kui ka patsientidele üha selgemaks, et vaktsineerimise tulemused ei olnud sellised, mida oli lubatud, sagenesid ka vaktsiinist keeldumised. Vastuseks keeldumistele, sekkus kohtusüsteem. 1855 aastal võttis Massachusetts vastu mitmed seadused, mis tegid laiaulatusliku vaktsineerimise kohustuslikuks.
Kohustuslik vaktsineerimine ei olnud siiski võimeline ohjama rõugete probleemi. Andmed, mille kogumine algas 1811 aastal Bostonis, tõendavad, et esines regulaarseid rõugete epideemiaid, kõige ulatuslikum neist oli kurikuulus epideemia aastatel 1872-73. See oli kõige raskem epideemia, mis vaktsineerimise ajal oli toimunud.
Korduvad epideemiad tõestasid, et Massachusettsi poolt 1855 aastal rakendatud vaktsineerimist kohustuslikuks tegevad seadused ei toiminud. Tegelikult suri rõugetesse kahekümne vaktsineerimisaasta jooksul rohkem inimesi, kui 20 aastat varem, enne vaktsineerimisi.
Selleks hetkeks oli meditsiinikogukond loobunud väitest, et ühekordne vaktsineerimine annab eluaegse kaitse rõugete vastu. Nüüd väideti, et vaktsineerimine vähendab riski rõugetesse surra, ning et vatsineerituil on rõugeid kergem läbi põdeda. Inimesi hakati kutsuma kordusvaktsineerimisele ja väideti, et kordusvaktsineerimine peab käima aastaste kuni kümne aastaste intervallidega.
Kuigi enamus arste toetas vaktsineerimist, oli jätkuvalt neid, kes rääkisid selle vastu. Prominentne Edinburghi arst dr Longstaffe märkis, et vaktsineerijad teenivad suuri kasumeid. Tohutu rahaline kasum, kombineerituna seaduse jõuga, lõi ideaalse keskonna surumaks vaktsineerimist läänemaailmale peale.
Kuigi vaktsineerimist reklaamiti kui ohutut protseduuri, tõi see endiselt sageli kaasa haigestumisi ning surma. Ajavahemikul 1859 kuni 1922 oli Inglismaal ametlik vaktsineerimisega seostatud surmade arv enam kui 1,600 inimest. Ajavahemikul 1906 kuni 1922 oli rõugete vaktsiini tõttu surnute ning rõugetesse surnute hulk üldjoontes sama.
Brändinime “vaktsineerimine” juurutatakse inimkonna teadvusesse kui midagi, mis hoiab ära haigused. Sellest usust on sündinud palju uusi ideid, kuidas haiguse “materjali” inimkehasse süstides saavautada kaitset spetsiifiliste haiguste vastu. Vaktsineerimise tegelikkus on siiski rohkem müüti meenutav.
Legend maa-arstist, kes läbi oma avastuse päästis maailma hirmutavatest rõugetest on fundamentaalne meditsiiniline uskumus, mida jätkuvalt korratakse naiivsete ja indoktrineeriud tohtrite poolt iga kord, kui vaktsineerimise vastu sõna võetakse. Rõugetevastase vaktsiini lugu on üks vaktsiiniusu nurgakive. Ajalugu nätab meile siiski teistsugust reaalsust.
Kahekümnenda sajandi keskpaigaks olid ka teised levinud nakkushaigused, nagu sarlakid, leetrid, difteeria ja läkaköha suuresti taandunud – kadunud täielikult või muutunud pigem kergeteks lastehaigusteks. See ülisuur 99-protsendiline läkaköha- ning leetrisurmade vähenemine toimus enne, kui vaktsiinid ning antibiootikumid avastati.
Teised väga efektiivsed alternatiivsed meetodid nagu hügieen, toitumine, õunaäädikas on praeguseks kadunud ühiskonna kollektiivsest mälust. Selle asemel on jäänud mütologiseeritud ajalugu Jenneri suurest avastusest ja üha suurenev vaktsiinide pealesurumine. Vaktsiinid on tänapäeval tavaline nähtus hällist hauani, kõik väidetavalt tervema inimese nimel. Kas üha enam ja enam vaktsineerimine tundub hea mõttena nüüd, kus vaktsiinide saamisloo tagamaad on avalikud?
Vale vaktsiinitööstuses levinud
Praeguseks on kuhjunud mahukad tõendid, et samasuguse valega on toodud meile ka teised vaktsiinid. Efektiivsust tõestavatest uuringutest suur osa kuulub kahjuks farmaatsiafirmade poolt sponsoreeritud rämpsteaduse valdkonda.
Tuletame meelde hiljutist linnugripikampaaniat, kui lausa president Bush abiga üritati kütta üles paanikat ja kuulutati televisioonis, et hinnanguliselt vähemalt 200,000 inimest sureb selle gripipandeemia tõttu kuid halvemal juhul võib üksnes USA-s surmajuhtumite arv ulatuda kuni kahe miljonini.
Paanikat kasutati, et müüa 80 miljonit doosi vaktsiini nimega Tamiflu – väärtusetut preparaati, mis mitte ainult et ei toiminud (parimal juhul võis vaid vähendada haiguspäevade arvu) aga võis samas isegi suurendada viiruse surmavamaks muteerumise võimalust.
USA -s telliti 20 miljonit doosi seda vaktsiini hinnaga 100 dollarit doos. Kogukulu ainuüksi USA-s seega müstiline 2 MILJARDIT dollarit. Kampaania inimeste vaktisneerimiseks oli massiivne. Siis vaibus paanika, epideemiat tegelikuses ei tekkinudki.
Nüüdseks on selgunud kummaline kokkusattumus – USA tolleaegne kaitseminister Donald Rumsfeldt (kes ostis ka USA sõjaväelaod miljonite dollarite eest vaktsiine täis ja vaktsineeriti kohustuslikus korras kutsealused) omas suurosalust vaktsiin Tamiflu-d tootvas firmas…
On uuringuid, mis seavad kahtluse alla kogu vaktsineerimise senise teooria – nimelt, et antikehade teke mingi nakkushaiguse tekitaja vastu, võrdub automaatselt immuunsusega selle haiguse vastu. Nii näiteks ei kuule me palju uuringust, millega suurfirma Merck soovis luua vaktsiini nn haiglabakteri vastu. Uuringu käigus selgus aga, et vaktsineeritute haigestumussagedus oli mittevaktsineeritutega enam vähem sama aga põdesid haigust raskemalt ja ka surid rohkem need, keda oli vaktsineeritud.
Viimaseid katseid on HPV (human papillome virus) poolt väidetavalt põhjustatud emakakakaelavähi vastane vaktsiin Gardasil, mida müügiesindajad innukalt günekoloogidele ja günekoloogid omakorda naistele tutvustavad. Praeguseks on selle vaktsiini efektiivsus suure kahtluse all ja ilmnenud ohtlikud kõrvalmõjud. Jaapani tervishoiuametkonnad on loobunud Gardasili soovitamast ja on andnud hoiatuse selle vaktsiini kasutamise suhtes. Sama on tehtud Utah osariigis. Iisrael on alsutanud täiendavaid uuringuid. Midagi hakkab muutuma.
Konspiratsiooniteooria muutuvad uurimisel konspiratsioonifaktideks
Ka vee fluoreerimise vastaseid on kaua nimetatud “konspiratsiooniteoreetikuteks”. Nii nagu paljud konspiratsiooniteooriad on saanud lähemal uurimisel konspiratsioonifaktideks, nii on läinud ka vee fluoreerimise teemaga.
Hiljuti avaldatud Harvardi Ülikooli meta-analüüs vast paneb punkti sellele teemale – uuringu järelduseks on, et kõrge fluoriiditasemega vett tarbivate laste IQ tulemused on märgatavalt madalamad võrreldes lastega, kelle elupiirkonna vees on vähem fluoriidi.
Ka vaktsineerimist puudutav tegelik informatsioon tuleb üha rohkem ja rohkem päevavalgele.
Kokkuvõtteks: Inimesed, enne kui lasete end ja oma lapsi mõtlematult kahjulike ainetega süstida, koguge informatsiooni ja langetage informeeritud otsuseid. Arvestades vaktsineerimise ülalkirjeldatud ajalugu, peaks teil tekkima väga tõsised põhjendatud kahtlused!
Loe lisaks: Korruptiivselt kaaperdatud meditsiin
Autor: Andres Lindmäe, arst
Allikas: www.terviseportaal.com
