"Üleilmne kriis ja teadmatus tuleviku ees tõid muude taipamiste kõrval meile meeldetuletuse, kui seotud me üksteisega oleme. Oleme harjunud nägema sõltumist negatiivsena, aga kas see on alati nii? Teadmatuse ajastu, kuhu kevad meid paiskas, tõi paljude jaoks kaasa mõistmise, kui haavatavad me oleme. Olukordades nagu praegu, kui me ei saa ennustada, mida homne päev tuua võib, hakkame rohkem märkama ka seda, kui haprad ja õrnad oleme üksinda ja kui väga me vajame üksteist. Seisame ühiskonnana justkui üksteise õlgadel, kus meid kõiki seob kokku nähtamatu niidistik – tõmbad ühe niidi välja, hakkavad ka teised ümberringi kukkuma," kirjutab suhteterapeut ja koolitaja Kadri Sakala.
“See tilluke koroonaviirus on meile valuliselt näidanud, et inimkond on üks terviklik organism ning et inimeksistents on võimalik üksnes suhtes teiste elusolenditega.” Arvo PärtMina ja meieKui vaadata ajalukku, siis näeme, et aastasadu oli ühiskonnas fookuses peamiselt “meie”. Individuaalne “mina” pidi end alla suruma ega saanud end tihtipeale teostada. Nüüd oleme nihkunud teise äärmusse, kus fookuses on “mina”, aga “meie” on ära kadunud.Kapitalistlikus süsteemis oleme eemaldunud üha rohkem sellistest väärtustest nagu kogukond ja kuuluvus, vaadakem kas või seda, kui paljud meist elavad üpris kaugel oma vanematest ja sugulastest, ning keskendume pigem staatusele ja materialistlikele hüvedele.
