Imeline vaimu ja keha ristumise aeg on taas käes. Enamik euroopa maid on selle päeva taevaminemispühana tööst vabaks puhkepäevaks teinud. Ka meie rahvapärimuses on see üks pühamaid päevi kogu aastas. Kahjuks on nõukogude okupatsiooniaastad päeva pühaduse seadusandjate meelest kustutanud ja ei oska teisedki peale maausuliste püha pühitsemist oluliseks pidada. Kirikutes küll toimuvad teenistused, kuid kes see ikka tööpäeval kirikusse jõuab minna. Nii jääbki üks elusolemise suurpäevi aastas tähelepanuta.
Looduses ja ilmas meie ümber juhtub kõik aga oma tavalist ja imelist rada pidi. Siit kuni jaanipäevani kestab aeg, kus kõik on võimalik, kus kasvamine võidab hukkumise ja surma. Kui juhtub, et röövikud või muud pisiolendid söövad puud lehtedest paljaks, tärkavad lehekaenlas olnud pungaalgmetest uued lehed. Kuni jaanipäevani võib öökülmas hukkunud taimede asemele külvata-istutada uued ning need jõuavad kenasti suureks sirguda ja vilja kanda. Vaimu kehastumise vägi on tänu valgusele ja soojusele sedavõrd suur, et vanatühi ei saa kasvamist ja puhkemist sel ajal tühistada.
Kristel Vilbaste kirjutab täna Päevalehes: “Jõelähtme kihelkonnas oli veel sadakond aastat tagasi elus muistne tava minna peale suure ristipäeva jumalateenistust Joarünkale ehk Jägala joale. Joa veekardina tagant oli varem võimalik läbi minna, selle tee võiks käimiseks meilgi korda seada. Taolist käimist tehakse mitmel pool maailmas, et vabaneda kõigest pahast oma meeles ja mõtetes. Paesein veekardina taga on tulvil immitsevatest ja voolavatest allikatest, kus paevana Rein Einasto sõnul voolab vett diktüoneemakilda ja glaukoniitliivakivide pealt. Kogu põhjaranniku paeastang on allikaid täis, kust põhjavesi eriti kevadeti endale teed mere poole loob. ”Tänapäevaks on Joarünkal käimise tava unustusse jäänud, kuid väärib kindlasti taaselustamist. Kellel aega ja võimalust, minge neljapäeval Joarünkale Jägala juga imetlema!
Ristumiste pühitsemine on meie rahvale läbi aegade oluline olnud. Meie nädalapäevade nimetustes esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja neljapäev loeme arve kuni neljani. Neljapäeval, nädala keskmes, on ristumine, nõiduslik õhtu oma maagiliste toimetustega. Neid oli hea toimetada nelja tee ristil ja täiskuu ajal. Nädala teise poole päevanimedes reede, laupäev ja pühapäev enam arvsõnu pole. See on kokkuvõtmise ja lõpetamise pool, kus argiilmas midagi uut enam ette ei võeta. Eriti erilised on kolm neljapäeva enne suurt ristipäeva – tuuleristipäev, linnuristipäev ja leheristipäev, mis on suure ristipäeva ettevalmistajad.
Vaimuilma ja argiilma ristumine toimub ka šamaanirännakul ehk meelerännul. See on inimkonna vanim vaimne praktika, kus argiilmas tekkinud küsimusele või palvele otsitakse lahendust ja abi vaimuilmast. Selleks sõnastatakse küsimus võimalikult selgelt. Seejärel mõeldakse end paika, kus iseenda jaoks vaimuilm ja argiilm ristuvad – see on elu jooksul kogetud koht maastikus, kus end on eriti turvaliselt ja hoituna tuntud. Sealt minnakse teele kas alumisse ilma abivaimudelt tervist ja abi paluma või ülemisse ilma õpetajalt nõu ja selgust küsima. Teelesaatjaks on trummilöömine, laul, tants või pillimäng. Teekonnal teretatakse kõike, mis vastu juhtub ning küsitakse neilt vastust oma küsimusele. Mistahes ka vastuseks on, tänatakse selle eest lahkelt ja jäetakse kõik meelde nii hästi kui vähegi võimalik. Hea mõte on kogu teekonna käik koheselt lauluks vormida.
Sellist laulmist saab harjutada kevadeti mööda maad ja metsi käies. Mis iganes puutub silma, väärib teretamist ja laulu sisse valamist. Nõnda teritub tähelepanu lauljal, samas koguneb rõõmu kõigilt, keda märgati ja lauldi, olgu selleks siis õisi täis toomingas, kivi, oja või tuul. Ka inimestel on hea meel kui neid märgatakse ja neist lauldakse. Nii võib öelda, et hiljemalt suurest ristipäevast algab kevadiste teekäikude ja laulmiste aeg, mis kestab jaanipäevani välja. Kõik, kes jaksavad sellega kaasa tulla, pälvivad palju rõõmu ning head tuju.
Iga märkamine, teretamine ja laulmine on omamoodi ristumine. Just taoliste ristumiste otsimine ja leidmine on mu meelest põhjuseks, miks me oma rahvast ristirahvaks kutsume. Teised rahvad on Kristuse rahvad ja Kristuse usku, meie aga ristirahvas ja ristiusku. Jah, ka Jeesus Kristus sobib hästi meie ristiusu sisse, olles vaimu ja keha ristumiskohaks ning vaimuväe vahendajaks, sama tee käijaks, mida meiegi käime ning teenäitajaks meile kõigile. Kuid oma pühasid nimetades oleme taevaminemisest olulisemaks pidanud ristipäeva nime, suurt ristipäeva.
Autor: Mikk Sarv
