Vaimne suurpuhastus
On aeg minevikku veidi lähemalt uurida, heita pilk mõnele meid seni juhtinud uskumusele. Mõnede inimeste jaoks on see puhastusprotsess väga valus, aga seda tuleb teha. Sellele, mida tahame ära pühkida, tuleb kõigepealt otsa vaadata. Kui soovid ühe toa põhjalikult ära koristada, siis võtad ükshaaval ette kõik esemed ja uurid neid. Mõnda asja vaatad armastusega, pühid sellelt tolmu või poleerid asjakese kenasti läikima. Mõne asja juures jätad meelde, et see vajab lõpetamist või parandamist. Mõnda asja pole aga enam vaja ja on jõudnud kätte aeg sellest vabaneda. Vanad ajalehed ja ajakirjad ning määrdunud papptaldrikud saab rahumeeli prügikasti visata.
Selleks, et koristada, pole vaja ärrituda. Sama kehtib ka vaimse suurpuhastuse puhul. Kui mõne uskumuse saab minema visata, siis pole vaja sellepärast vihastada. Lase neist lahti samasuguse kergusega, nagu pühid pärast sööki taldrikule jäänud toidujäägid prügikasti. Kas oleksid tänase õhtusöögi valmistamise tarvis tõesti valmis eilses prügis sobrama? Kas kaevuksid homsete kogemuste loomiseks vanasse vaimuprügisse? Kui sul pole enam mõnest uskumusest või mõttest kasu, siis lase sel minna! Mitte kuskil pole kirjas sellist seadust, mis kohustaks millessegi igavesti usku säilitama ainult sellepärast, et kunagi usk tekkis.
Vaatame piiravaid uskumusi ja nende päritolu
Piirav uskumus: ma pole küllalt hea. Kust see pärineb? Isa nimetas oma poega pidevalt lolliks. Mees jutustab, kuidas ta igatses edu, et isa saaks tema üle uhke olla. Kuid mees oli süütundest läbi imbunud ja see tekitas vimma ning tulemuseks oli üks ebaõnnestumine teise järel. Isa muudkui rahastas poja ettevõtmisi, mis üksteise järel ebaõnnestusid. Poja jaoks tähendas see kättemaksu isale. Ta lasi isal muudkui maksta ja maksta. Loomulikult oli poeg ise kõige suurem kaotaja.
Piirav uskumus: ma ei vääri armastust. Kust see pärineb? Püüe pälvida isa heakskiitu. Kõige vähem soovis see naine olla oma isa moodi. Nad polnud isaga kunagi ühel meelel ja vaidlesid lõputult. Tütar soovis ainult isa heakskiitu, kuid pälvis vaid hukkamõistu. Naise keha valutas üleni. Tema isal oli sama probleem. Naine ei mõistnud, et ta tekitas endale oma vihaga valu; nii nagu isa ei mõistnud, et tekitas endale valu samuti ise.
Piirav uskumus: elu on ohtlik. Kust see pärineb? Hirmunud isa. Üks minu järjekordne klient nägi elu sünge ja karmi paigana. Sellel naisel oli raske naerda, ja kui naeriski, siis ehmus sealjuures, et midagi “halba” võib juhtuda. Teda oli kasvatatud manitsustega: “Pill tuleb pika ilu peale.”
Piirav uskumus: ma pole küllalt hea. Kust see pärineb? Hülgamine ja ignoreerimine. Sellel mehel oli raske rääkida. Vaikus oli saanud tema jaoks eluviisiks. Mees oli just teinud lõpparve narkootikumide ja alkoholiga ning oli veendunud, et on kohutav inimene. Selgus, et tema ema oli surnud, kui mees oli alles väike ja teda kasvatas tädi. Tädi rääkis harva ja ainult selleks, et anda mõni käsklus. Mees kasvas üles vaikuses. Ta isegi sõi omaette vaikuses ja püsis päevast päeva tasakesi oma toas. Mehel oli olnud armsam, kes oli samuti vaikne inimene ning enamus nende ajast möödus vaikides. Armastus hääbus ja mees jäi taas üksi.
Harjutus: negatiivsed sõnumid
Selle harjutuse tarvis võta suur paberileht ja kirjuta üles kõik see, mis vanematele sinu juures ei meeldinud. Milliseid negatiivseid sõnumeid sa kuulsid? Anna endale piisavalt aega ja tuleta meelde nii palju kui suudad. Tavaliselt aitab poolest tunnist.
Mida ütlesid vanemad raha kohta? Mida ütlesid vanemad sinu keha kohta? Mida nad rääkisid armastusest ja suhetest? Mida nad ütlesid loovate annete kohta? Milliseid piiravaid või negatiivseid lauseid vanemad sulle ütlesid? Kui suudad, siis vaata loetelu objektiivselt ja ütle endale: “Siit need uskumused pärinevadki.”
Nüüd võta uus paberileht ja kaevu veidi sügavamale. Milliseid negatiivseid sõnumeid sa lapsena teistelt inimestelt veel kuulsid?
Sugulastelt, sõpradelt, õpetajatelt? Kirjuta kõik üles. Ära kiirusta. Teadvusta, milliseid aistinguid sa samal ajal kehas tunned.
Neil paberilehtedel on mõtted, mis tuleb teadvusest eemaldada. Need on just need uskumused, mis tekitavad sinus tunde “ma pole küllalt hea”.
Näe end lapsena
Kui paneksime ühe kolmeaastase lapse seisma keset tuba ning hakkaksime tema peale karjuma; ütleksime talle, kui rumal ta on, kuidas ta ei tee mitte kunagi mitte midagi õigesti, kuidas ta peaks tegema seda ja toda, et vaadaku, millise segaduse ta on tekitanud; võib-olla annaksime talle isegi paar laksu, siis oleks meil lõpuks alistunult nurgas konutav või pisaratesse uppuv laps. Mõlemal juhul jääb teadmata selle lapse potentsiaal.
Kui aga räägime samale lapse, kui väga teda armastame, temast hoolime, et meile meeldib tema välimus, tarkus ja terasus; et meile meeldib see, kuidas ta tegutseb, et eksimises pole midagi halba, kui vigadest õppida – ja et me jääme tema kõrvale igal juhul, mis ka ei juhtuks -, siis on selle lapse potentsiaal üle mõistuse!
Igaühes meis on kolmeaastane laps ja sageli veedame suure osa ajast selle sisemise lapse peale karjudes. Ja siis imestame, miks meie elu ei toimi. Kui sul oleks sõber, kes sind pidevalt kritiseerib, kas sooviksid siis temaga koos olla? Võib-olla koheldi sind lapsepõlves nii ja see on kurb. Ometi oli see ammu, aga kui otsustad nüüd end samal moel edasi kohelda, siis on see veelgi kurvem.
Niisiis, meie ees on loetelu lapsepõlves kuuldud negatiivsetest sõnumitest. Kuidas vastab see loetelu sellele, millega sa ise enda juures rahul pole? Kas kattub? Arvatavasti. Ehitame oma elu lapsepõlvest pärit sõnumitele. Oleme kõik head väikesed lapsed ja võtame vastuvaidlematult omaks tõe, mida nemad meile kuulutavad. Väga lihtne oleks süüdistada vanemaid ja jääda elu lõpuni ohvriteks. Aga see poleks eriti tore ja kindlasti ei aita see meid edasi ummikust, kuhu oleme kinni jäänud.
Perekonna süüdistamine
Süüdistamine on üks kindlamaid viise probleemis püsimiseks. Teist süüdistades loovutame oma jõu. Mõistmine võimaldab probleemist kõrgemale tõusta ja oma tuleviku üle ise otsustada. Minevikku ei saa muuta. Tulevikku kujundab meie praegune mõtlemine. Vabaduse saavutamiseks on vaja mõista, et meie vanemad andsid parima oma tollastest arusaamadest, teadlikkusest ja teadmistest lähtuvalt.
Teisi inimesi süüdistades vabastame end vastutusest. Inimesed, kes sulle halba tegid, olid samamoodi hirmul nagu sina praegu. Nad tundsid samasugust abitust nagu sina. Nad said sulle õpetada ainult seda, mida neile oli õpetatud. Kui palju sa tead oma vanemate lapsepõlvest, eriti ajast, mil nad polnud veel kümnesed? Kui veel võimalik, siis uuri järele, küsi neilt. Kui sul õnnestub heita pilk vanemate lapsepõlve, siis on sul nende tegusid kergem mõista.
Mõistmine tekitab kaastunnet. Kui sa oma vanemate lapsepõlvest midagi ei tea ega saa välja uurida, siis ürita ette kujutada, mida nad võisid tunda. Milline lapsepõlv vormib sellise täiskasvanu?Vajad seda teadmist enda vabastamiseks. Sa ei saa vabastada end enne, kui pole vabastanud neid. Sa ei saa endale andestada enne, kui pole andestanud neile. Kui nõuad neilt täiuslikkust, siis nõuad täiuslikkust ka endalt ning oled elu lõpuni õnnetu.
Oma vanemate valimine
Nõustun teooriaga, et valime oma vanemad endale ise. Meie õppetunnid näivad ideaalselt sobivat meie vanemate “nõrkustega”. Usun, et oleme kõik lõpmatul rännakul läbi igaviku. Tuleme sellele planeedile oma vaimse evolutsiooni jaoks vajalikke õppetunde saama. Valime endale soo, nahavärvi, kodumaa ja siis vaatame ringi, et leida ideaalselt sobivat vanematepaari, kes “peegeldaks” meie mustreid.
Meie külaskäigud siia planeedile on nagu koolis käimine. Kui soovid saada kosmeetikuks, lähed kosmeetikakooli. Kui soovid saada mehaanikuks, lähed tehnikakooli. Kui tahad saada juristiks, lähed õppima õigusteadust. Selleks korraks välja valitud vanemad on ideaalsed selleks “eksperimendiks”, millest oled otsustanud õppida.
Täiskasvanuks saades on meil kombeks osutada süüdistavalt vanematele ja öelda: “Teie tegite mulle seda!” Aga mina usun, et me ise valime endale oma vanemad.
Teiste kuulamine
Lapsepõlves olid vanemad õed ja vennad meile jumalateks. Kui nad olid õnnetud, siis valasid nad oma viha tõenäoliselt meie peale välja füüsiliselt või verbaalselt. Nad võisid öelda midagi sellist: “Ma räägin ära, et sa…” (sisendades süütunnet) “Sa oled alles tita, sa ei oska seda.” “Me ei võta sind mängu, sest sa oled liiga loll.” Sageli avaldavad meile tugevat mõju kooliõpetajad. Kui olin viiendas klassis, siis ütles üks õpetaja mulle ühemõtteliselt, et olen liiga pikk, et tantsijaks saada. Uskusin teda ja matsin oma unistused maha seniks, kuni oli juba liiga hilja tantsijakarjääri peale mõelda.
Kas mõistsid, et kontrolltööd ja hinded olid vaid selleks, et näha sinu teadmiste määra teatud kindlal ajahetkel? Või kuulusid nende laste hulka, kes sooritasid eksameid ja said hindeid oma väärtuslikkuse mõõtmiseks? Meie lapsepõlvesõbrad jagavad meile oma valearusaami elust. Lapsed võivad kiusamisega tekitada elukestvaid hingehaavu. Väiksena oli mu perekonnanimi Lunney ja lapsed kutsusid mind “lolliks”.
Ka naabrid mõjutavad meid. Mitte ainult seetõttu, mida nad ütlevad, aga me ise küsime endilt: “Mida küll naabrid mõtlevad?” Meenuta veel mõnd autoriteetset isikut, kes sinu lapsepõlve mõjutas. Ja muidugi ei saa unustada reklaamidest ja televisioonist pärinevaid tugevaid ja äärmiselt veenvaid seisukohti. Kes jõuaks kokku lugeda kõiki neid kaupu, mida müüakse tänu meis tekitatud tundele – kui me neid kaupu ei osta, siis oleme alaväärtuslikud ja meil on midagi viga.
Oleme kõik siin selleks, et lapsepõlvest pärit kõikvõimalikke piiranguid muuta. Oleme siin selleks, et tunda ära enda imelisus ja jumalikkus, ükskõik, mida teised meile on öelnud. Sinul on sinu negatiivsed uskumused, millest jagu saada ja minul on minu negatiivsed uskumused, millest vabaneda.
Autor: Louise L. Hay
Allikas: Peidetud tunded: kuidas tulla toime allasurutud emotsioonidega?
Kasuta tänulikkuse võtit: 7 asja, mis viivad sind kohe tänulikkuse lainele
Kuus tänulikkuse harjutust, mis toovad su ellu rohkem rõõmu
Suurim voorus on tänulikkus, mis avab kõik südamed ja keerab lahti lukustatud väravad
Leia endas rahu: andestuse ja tänulikkuse meditatsioon
