Tavaliselt saame vist eluga päris hästi hakkama, aga siis tuleb mõni hetk, mil tunneme, kui abitud me oleme. Hing on täis kurbust ja valu. Keegi läks ära. Jättis meid siia üksi. Kuidas me hakkama saame? Paljud arvavad, et ei saagi. Ja siis tuleb keegi, kes ütleb: saa sellest ometi üle! Kaua võib! Kuidas on võimalik sellest üle saada? Kuidas võib keegi arvata, et me peame alati olema tugevad ja kõigest kiiresti üle saama?
Igale asjale on määratud aeg. Ka leinale, ka kurbusele, ka valule. Inimene ei pea alati olema tugev, kõva kui kivi. Andkem endale aega ja otsigem vastust mõnele olulisele küsimusele. Meie esivanemad on uskunud juba enne ristiusu jõudmist siia maailmanurka, et surm on vaid lävepakk kahe ilma vahel. Kristlus kõneleb sedasama. Elu läheb edasi ka siis, kui ta siin selles ilmas otsa saab ja neile, kes on oma ülesanded siin täitnud, kes on armastanud, hoolinud, uskunud ja usaldanud, võib olla sealpoolne ilm imeline.
Jaan Tammsalu, EELK Jaani koguduse õpetaja
Surm ei ole surm. Anna Haava
Surm ei ole surm –
On ainult muutus,
Ei kõige lõpp,
Vaid uus jääb lootus;
Surm ei ole õud –
Suur ainult saladus.
Ei vaensad Tema jõud,
Vaid suur Ta majesteet.
Nii sammub Surm Eluga käsikäes –
Nad hunnitud mõlemad mõõtmatus väes.
Vana maailma kurbus. Jaak Jõerüüt
Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid silma ees.
Kõik tumeneb ja tuhmub. Need pildid silmavees.
Kõik kaob ja läinud ongi. Kuid kuhu, ma ei tea.
Kõik kaob ja läinud ongi. Ja ometigi hea
Ei lähe iial meelest. Ei iial tuulde kao.
Ei headus küsi tuulest, mis tuiskab üle toa.
Aovalgus lõpuks tuhmub. Ja ööpäev tumeneb.
Kõik kaob ja läinud ongi. Mispärast, ma ei tea.
Vaata lisaks: http://www.pilgrimbooks.ee/eng/product/7522/?cid=3762
Allikas: Doris Kareva koostatud “Vaikuse lävel. Luulet rasketeks aegadeks.”
