Vahel vajad sa raputust, mis ärataks

Vahel on vaja selles piinavas elujanus peaaegu alla anda, et see miski sees ärkaks ja ütleks, et nii ei saa see enam jätkuda. Mis ärataks ja näitaks, et pigem tõesti elada oma südame järgi ja riskida kõigega järgides oma kirge, seigeldes tundmatusse kui kaotada end sellesse lõputusse terve elu kestvasse hetke, kus me vaikselt anname hinge igavusest, sellest monotoonsest elurattast, kus me ei pööra kordagi pilku endasse, et näha, mis lööks selle sisemuse põlema, mis paneks selle vere lõpuks leegitsedes voolama.Me vajame elus neid raputusi, neid hetki, mis tõmbavad kui viimse hingetõmbe meist välja, sest see elule vastuvoolus elamine on muutunud sürreaalselt piinavaks. Ükski väljakutse, ükski eneseületamine ei vaja nii palju pingutust kui paigal püsimine, kui elamine monotoonselt eirates kogu seda elu endas.