Päevakajalise vägivalla teema valguses
Eesti ühiskonnas on häbiväärselt tavaliseks kujunenud, et ohvrit kiputakse toetamise asemel hoopis süüdistama. Seetõttu ei julgeta enese eest seista ega välja astuda, mistõttu on lihtsam lüüa käega ja püüda asi ära unustada.
Näiteks: minu sõbral on pood, mille dekoratiivselt väljapanekuriiulilt varastati tooteid. Politseis avaldust tehes sai mees teada, et on ise süüdi ja rumal, kuna paigutas tooted liialt ahvatlevasse kohta.
Tööl kiusamise ohvritel soovitatakse vahetada töökohta, sest nad ise ju “ronisid” sinna ja kiusata saab seda, kes laseb ennast kiusata. Paraku ei ole töökoha vahetus nii lihtne, kui sul on maksud vaja maksta, pangalaen kaelas ja pere toita.
Kolki saanud naisele öeldakse, et miks sa sünnitasid talle need lapsed ja elasid selles suhtes. Kuigi sellised naised on juba nii ajupestud ega suuda olukorda näha selgelt nagu teevad seda kõrvaltvaatjad.
Vägistamise ohver kandis liiga lühikest seelikut või paistis seksikas pesu pluusi vahelt välja…
Või koer hammustas rannas võõrast last. Aga tuleb välja, et hoopis koer on ohver, sest laps kiljus liiga kõvasti ja loom ehmatas selle peale.
Vägivald on ka see, kui ollakse kahepalgeline. Ühele räägitakse üht ja teisele räägitakse teist ehk kokkuvõttes aetakse inimesi segadusse ning omavahel konfliktidesse.
Mis see siis on, kui mitte vägivald?
Me poeme pidevalt aktsepteerimise ja andestamise loba-õpetuste taha, tehes head nägu halbade asjade juures. Paraku ei saa enne ükski muutus aset leida, kuni me ei vaata vägivallaga tõtt seda õigustamata.
“Vägivalla tunnustamine on kõige suurem vägivald üldse terves Universumis.”
Autor: Ilona Karul, Emotsionaalne vägivald, I osa: mis see on ning kuidas satutakse emotsionaalselt vägivaldsesse suhtesse
Emotsionaalne vägivald, II osa: vastamist vajavad küsimused ja vajalikud sammud väljumaks laastavast suhtest
Vanemliku armastuse vähesus lapsepõlves võib muutuda armastuse ärateenimiseks täiskasvanueas ehk mis on lähisõltuvus
