Paljude aastate jooksul olin ma kindel, et kaalukaotus lahendab kõik mu probleemid. Kui ma ükskord mahun sellesse kleiti või nendesse teksadesse, siis olen ma õnnelik, mu karjäär liigub tõusujoones ja ma hakkan väljas käima. Aga alles pärast seda, kui olen alla võtnud. Alles siis, kui ma ei näe välja … selline. Seni aga tekitas pildistamine minus endiselt paanikat. Ma püüdsin kätega varjata neid kohti oma kehal, mida ma vihkasin. Või siis lõikasin pilte väiksemaks, nii et ainult mu nägu oleks näha, kui mu käed ei olnud piisavalt suured, et neid kohti katta. Seni aga tühistasin oma plaane. Ma püüdsin emotsionaalselt kokku tõmbuda, et inimesed ei märkaks, kui suur ma füüsiliselt olen. Ma ostsin endiselt raamatuid kaalulangetamisest, treenimisvahenditest ja dieettoitudest. Ühel päeval saan ma õnnelikuks, aga mitte täna, mitte enne, kui ma võtan kaalust alla. Kas see ei tundu tuttav? Kaalust alla võtmine on tänapäeval muutunud meie kultuurile omaseks kinnisideeks, mida tõestab fakt, et kaalulangetamine on kasvanud miljardidollariliseks tööstuseks.
Miks siis ometi miski ei toimi? Miks siis ometi, vaatamata tungivale soovile kaalu langetada, ei suuda sa jäädavalt vabaneda oma ülekilodest? Selge on see, et midagi on siin jäänud kahe silma vahele, mingi salajane nipp, mis muudaks su keha selliseks, mille üle saaksid uhke olla – kuid mis see on? Kas selleks tuleks rohkem treenida või hoopis teha mingeid kindlaid harjutusi? Kas sa peaksid sööma vaid süsivesikuid või siis nendest täiesti loobuma? Taimetoit? Suure valgusisaldusega dieet? Mis siis ikkagi aitab sul langetada kaalu maailmas, mis pakub pidevalt vastuolulist informatsiooni? Selle võib kokku võtta kahe sõnaga: sinu emotsioonid.
Su emotsioonid kontrollivad su uskumusi endast, oma kaalust ja oma väärtusest. Need kontrollivad ka sinu tegusid. Kas sa oled kunagi plaaninud hakata tervislikult toituma ja leidnud end siis pooliku küpsisepaki tagant, mõeldes: Kas ma tõesti tegin seda … jälle? Su emotsioonid on juhtiv jõud iga su tegevuse taga, mida sa ette võtad. Sa võid väga täpselt teada, mida sa “peaksid” tegema, kuid sa ei tee seda, sest su emotsioonid eksitavad sind. Sellised emotsioonid nagu viha, pahameel ja süütunne, mis röövivad su parimad kavatsused, mõjutavad sind ka sügaval bioloogilisel tasandil. Sellest tuleks rääkida, kuigi tavaliselt me seda ei tee. Me kuuleme nii palju toitumise ja treenimise kohta, aga miks ei räägita kortisooli ehk nn “stressihormooni” ületootmisest, mis on otseselt seotud kõhupiirkonna rasvumisega? Vastavaduuringud on olemas, aga meid on pandud uskuma, et kaalulangetamine sõltub vaid õigest toitumisest ja suuremast treeningkoormusest. Kui meil see ei õnnestu, süüdistame oma geene – või veelgi hullem, usume, et meiega on loomupäraselt midagi valesti.
Ka mina, kes ma püüdsin aastaid järgida erinevaid dieete, suutmata säilitada oma soovitud kaalu, tundsin, et minuga on midagi väga valesti. Ma varjasin seda naeratusega ja sooviga valmistada heameelt kõikidele oma lähedastele, kuid suletud uste taga püüdsin ma kokku kortsutatud puhaste paberrätikutega varjata prügikasti kogunenud kommipabereid, mis oleks paljastanud mu magusaisu.
Nagu paljud naised, keda vaevab häbitunne oma keha ja kaalu pärast, olin ka mina emotsionaalne salasööja. See algas juba siis, kui ma olin laps. Ma mäletan oma esimest korda väga hästi. Ma olin vaid seitsmeaastane ja minu ees oli kuhjaga šokolaadiküpsiseid täis taldrik. Ma istusin allkorrusel diivanil ja sõin need kõik ära, samal ajal hoolikalt kuulatades, ega keegi alla tule. Isegi vaatamata sellele, et ma olin nii noor, olin ma juba kindlalt veendunud, et see, mida ma tegin, on häbiväärne. See esimene taldrikutäis küpsiseid pani alguse mu aastatepikkusele armastuse/vihkamise suhtele šokolaadi ning teiste magusate ja mõnikord ka soolaste maiustega. Minu jaoks olid need himud tõelised füüsilised tunded, mis said kiiresti võitu mu võimest kainelt mõelda või meenutada, kui halb mul oli eelmisel korral. Need tulid nii ootamatult ja need olid minu jaoks sellised füüsilised vajadused, millele ma lihtsalt pidin järele andma.
Kuna see komme jätkus ka puberteedi ajal, hakkasin ma kaalus juurde võtma ja sattusin siis paanikasse ning püüdsin seejärel meeleheitlikult kaalu langetada. Lühikesteks perioodideks pühendasin ma kõik ärkvel oldud tunnid dieetidele ja äärmuslikele treeningutele. Näljutamine ja treenimine olid mu karistus selle eest, et olin paks. Kui ma olin niimoodi tegutsedes suutnud mõne kilo kaotada, hakkasin tegema endale järeleandmisi. Lõpuks, justkui oleks mul amneesia, pöördusin tagasi toidu juurde. Ma olen olnud nii tubli. Ma olen selle ära teeninud! ütlesin ma endale. Ma olen stressis, ma võin ju seda korraks lubada, ütlesin ma endale. Peagi aga leidsin end jälle peegli eest ning oma peegelpilti vaadates tundsin end lööduna ja meeleheitel ning mind haaras viha ja pettumus. Einstein on kunagi öelnud: “Hullumeelsus – see on korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi”. Seda arvestades ma olingi hullumeelne. Mu dieedid olid hullumeelsed. Ma halvustasin ennast, süüdistasin ennast ja kasutasin süütunnet, et end jälle kokku võtta, ning see kõik oli hullumeelne.
Õnneks tutvustas 2004. aastal mu vanem vend Nick Ortner mulle koputamist, mida kutsutakse ka EFT-koputamiseks, see on stressi vähendamise tehnika, mis seisneb akupunktuuripunktidel koputamises. Koputamine tegi viimaks lõpu sellele hullumeelsusele, mis oli kuni selle hetkeni valitsenud mu kaalulangetamise ja füüsilise enesekindluse teekonda. Ehkki, kui päris aus olla, esimest korda sellest kuuldes tundus just koputamine ise mulle hullumeelsus. Kui Nick mulle näitas, mida koputamine endast kujutab, olin kindel, et ta teeb minu kulul nalja, ja ma keeldusin selles kaasa tegemast. Kui ma viimaks andsin alla ja proovisin koputamist, olin siiralt hämmingus, kui kiiresti see andis tulemusi. Pärast kümmet minutit koputamist kadus külmetushaigus, mis oli hoidnud mind mitu päeva voodis. Ma mäletan oma üllatust selle üle, et pärast koputamist suutsin jälle vabalt nina kaudu hingata. See tundus väikese imena; pärast seda, kui ma koputasin läbi oma füüsilised sümptomid – ning seejärel ka oma stressi ja tööga seotud pettumused -, kadusid mu külmetuse sümptomid. See oli esimene kord, kui ma taipasin, kui tõsiselt olin ma alahinnanud stressi ja emotsioonide mõju kehale.
/…/
Aastaid olin ma veendunud, et mina olin sündinud siia maailma ilma tahtejõuta, mida loodus aga – olin selles kindel – oli lahkelt jaganud saledatele inimestele. Isegi pärast aastatepikkust isiksuse arendamise uurimist mõtlesin ma harva, kui üldse kunagi, kuidas mu emotsioonid võiksid mõ-jutada mu võitlust kaaluga.
Enne kui ma hakkasin kaalulangetamiseks kasutama koputamist, panin enda jaoks paika mõned reeglid. Ei mingeid dieete ega äärmuslikke treeninguid enda karistamiseks. Kumbki neist ei olnud minu jaoks varem toiminud ja ma ei tohtinud lasta endal uuesti seda teed minna. Samuti lubasin endale, et ei kasuta omakaalu vabandusena sellele, et ma ei olnud õnnelik ega tegutsenud selle nimel, mida elult tahtsin. Ka see ei olnud toiminud. Ma süvenesin oma suhetele oma keha, toidu ja treenimisega, samuti ka seksuaalse intiimsuse, naudingu ja täiuslikkusega, ning ma jõudsin järelduseni, et minuga ei olnud midagi valesti. Mind olid lihtsalt vallanud uskumused, mis tekitasid tunde, et elu on talumatu, kui ma ei saa pöörduda mugavustoidu poole. Siis taipasin ootamatult – peaaegu võimatu on hoolitseda hästi selle eest, mida ma vihkan. Ma olin elanud pikka aega oma keha vihates, sest ma ei teadnud, kuidas ennast ja oma keha toita ja austada. Keskendudes vaid välisele, röövisin ma endalt võimaluse end oma kehas hästi tunda, lihtsalt sellepärast, et ma ei vastanud meie kultuuris kehtivale ilustandardile, mis on keskendunud saledusele. See tekitas stressi, mis ei lasknud mul kaalu langetada ega end õnnelikuna tunda. Koputamine leevendas mu enesetunnet ja ma suutsin seda protsessi jätkata ning suunata tähelepanu tunnetele ja uskumustele, mis olid mind nii kaua enda vangistuses hoidnud. See vähendas mu stressitaset ja kergendas emotsionaalset pagasit, mis oli mu keha hoidnud stressi ja ärevuse seisundis.
Kui ma tänu koputamisele vabanesin stressist ja oma emotsionaalsest pagasist, suutsin viimaks mõista, mida mu keha tegelikult vajab. Uskumatult vabastav oli valida toite, mis toetasid mu tervist ja heaolu – ja tunda nende söömisest tõelist naudingut. Samuti hakkasin ma esimest korda elus kannatamatult ootama, et saaksin oma keha treenida. Mida rohkem ma oma keha hindasin ja armastasin just sellisena nagu see oli, seda lihtsam oli selle eest hoolitseda. Ma hakkasin hindama oma saavutusi, tundma naudingut ja end ilusaks pidama isegi enne seda, kui kaal hakkas langema. Kasutades koputamist, olin ma viimaks võimeline elama oma elu ja kasutama oma sisemist jõudu. Mida rohkem ma seda tegin, seda kergemalt ja valutumalt kaal langes. Pärast seda, kui ma olin veetnud rohkem kui kümme aastat, püüdes seostada oma õnne kaaluga, taipasin ma viimaks, et olin seda protsessi näinud tagurpidi. Mitte kaalulangetamine ei muuda sind enesekindlamaks, vaid enesekindlus viib kaalukaotuseni ja tugevama, tervema kehani.
Minu ja nende tuhandete klientide ja õpilaste jaoks, kellega ma olen viimastel aastatel koos töötanud, ei ole kaalulangetamisel ja füüsilise enesekindluse saavutamisel põhiküsimus see, kui paks on üleliigne rasvakiht meie kehal. Oluline on see, millisena me otsustame näha end ja oma kohta siin maailmas. Teadlikkusel – sellel hetkel, kui me muutume enda vastu ausaks ja näeme ootamatult asju selgemini – on suur jõud. Kuid sageli teadlikkusest üksi ei piisa. Me võime küll teada, mis hoiab meid tagasi, kuid ometi ei pruugi meie mõtted ja teod olla omavahel seotud. Siin tulebki appi koputamine.
Mind hämmastavad siiamaani need tulemused, mida see annab, mitte ainult mulle isiklikult, vaid nendele sadadele tuhandetele eludele, mida meil on au olnud puudutada nii oma filmi “The Tapping Solution”, oma veebiprogrammi kui meie iga-aastase ürituse Tapping World Summit kaudu. Ma raiskasin palju aega kurtes, et ma olen kõike proovinud ja et minu jaoks ei toimi miski. Ainuke asi, mida ma ei olnud proovinud, oli enda armastamine ja enda tunnustamine. Koputamine tegi selle võimalikuks ja see, mis järgnes, tõi kaasa uskumatud tulemused nii mu kehas kui ka elus.
Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Jessica Ortneri raamatust “Lahendused koputamise kaudu – kaalulangus ja füüsiline enesekindlus”.
Hüvasti isutamised, meeleheide ning kõhklused, mille tõttu sa oled endaga alati sõjajalal. Jessica Ortner kasutab koputamist ehk EFT-d selleks, et õpetada stressist vabanemist ning seeläbi kaalu kaotamist ilma, et sa peaksid pidama dieeti, millestki loobuma või sporditegemisel äärmustesse laskuma. Jessica ei õpeta üksnes koputamistehnikat, vaid aitab jõuda ka liigse kehakaalu ning madala enesehinnangu algpõhjusteni. Käesolev raamat rajaneb stressihormoone mõjutaval koputamistehnikal ja pakub välja lihtsa lahenduse ning selged juhtnöörid ja koputamismeditatsioonid.
“Lahendused koputamise kaudu” on võimalus astuda välja lõputute moedieetide nõiaringist, vabaneda piinavatest isutamistest ning emotsionaalsest söömisest; lahendus, mis rajaneb tänapäevasel psühholoogial ning iidsel akupunktuuritehnikal; kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt nii, et piisab vaid mõnest minutist praktiseerimisest päevas; võimalus vabaneda kauaaegsetest negatiivsetest uskumustest oma keha kohta ning saavutada endaga rahulolu sõltumata kaalust;
tee söömisesse ja sportimisse õnnelikuma ja stressivabama suhtumise poole.
Jessica Ortner on teedrajava dokumentaalfilmi “The Tapping Solution” produtsent (www.TheTappingSolution.com). Tema kaalulangetamise ja kehaga rahulolu veebiprogrammi on läbinud enam kui 3000 naist. Jessica korraldab ka iga-aastast konverentsi The Tapping World Summit, kus on osalenud enam kui pool miljonit inimest üle maailma.
