Kliendi kogemus
Paljude meelest ei tee ma piisavalt, et oleksin õnnelik. Ma ise ka ei tea, kuidas on õige. Ma ei taju seda õiget rütmi ja suunda. Kui ma ei kiirusta, siis ei jõua – aga kuhu? Olen 48-aastane, selles eas peaks olema ametiredeli tipus, abielus. Jah, ka mina olen abielus juba 20 aastat, kiirustasin, sest ei tahtnud elada koos emaga. Kiirustades olen saatnud lapsi kooli ja nüüd ülikooli. Olen kiirustanud elulõpu suunas, saanud hulga kogemusi. Nüüd tunnen, et see kiirustamine on toonud elu lõpu liiga ruttu lähedale, ma enam ei tea, mida tahta, mille suunas tormata. Aega maha võtta ka ei oska, aga kiirustada pole enam kuhugi.
Kuigi enamasti me tajume kiirustamist seisundina, siis võib seda ka tundeks nimetada. Me tajume, et keegi nagu lükkaks meid tagant ja kui selles tegevuses, mida parajasti teeme, tuleb ette takistusi, siis ei märka me vigu, mis sisse tulevad, kui meil on tunne, et peame kiirustama. Me võime eksida midagi sõnastades ja kogu lause mõte läheb kaduma.
Kiirustades unustame, et elus on kõige olulisemad õnn ja rahulolu. Kõikides aspektides kiirustades elav inimene tundub teistele kui igavene poisike, sest temas on palju energiat, mis kaasa haarab. Tegutseb kiirelt, kuid tihti pinnapealselt. Teiste inimeste tunnetega arvestamine ja nende märkamine ei tule kiirustades meeldegi. Nii tehakse kõvasti haiget ja halba nii teistele kui ka endale. Suhetes kiirustades tegutsev inimene võib ju soovida head, aga tulemusena võivad suhted laguneda. Lakkamatult kiirustav inimene justkui püüaks nii oma sisemist elu kui ka tegutsemist takka sundida kiiremini kulgema. Tema deviis on “Rutem, sõbrad, muidu ei jõua!”. See, mida nimelt ei jõua, pole tähtis. Peamine on mitte sekundikski peatuda.
Kiirustamine avaldub nii inimese füüsilises tegevuses, mõtteprotsessides kui ka kõnes – tal on kogu aeg tunne, et peab kiirustama. Tähtsaks muutub otsekohe saavutatav tulemus, muidu ei tundu tegevus efektiivne, ja selleks on vaja tõsta tempot. “Vaja” on üks kiirustamisseisundis elava inimese lemmiksõna. Miks ja milleks vaja, sellele ei ole lihtsalt aega mõelda. Iga tegu nõuab teostamiseks aega. Mida raskem on tööülesanne, projekt või mingi lahendamist ootav probleem, seda sügavamalt on vaja mõelda. Tihti vajame kõigi selle asjaga seotud inimeste arvamusi ja ettepanekuid, kuid kiirustaval inimesel pole selle jaoks enda arvates aega. See venitab kiirustaja aravtes protsessi ja tihti teeb ta parem ise kõik ära, kui ootab teiste järgi. Kui teistega tuleb ilmtingimata arvestada, siis kiirustaja kasutab märkusi nagu näiteks “Sul on vaja kähku…” jms. Ühtlasi võib ta teisi sundida niiviisi uusi tegevusi alustama, kuigi vana veel pooleli.
Kiirustamisseisundis elav ülemus või juht paneb alluva lauale veel vähemalt viis täiesti edasilükkamatut asja. Kui alluval pole piisavalt enesekontrolli, siis on tulemuseks suur segadus ja alustatud projekt võib läbi kukkuda või ei saa tähtajaks valmis.
Kiirustamisseisundis elav inimene võib ise seda mitte märgata, sest temas on kindlasti ka palju ülemäärast iseteadlikkust, et tal on alati õigus. Sellest ka vajadus asjade käiku suunata. Muidugi oleks siin esimene samm arendada endas oskust teisi siiralt ära kuulata, arendada endas kuulamisoskust ilma teiste arvamust kohe eemale lükkamata. Sellega suureneb ka oskus teisi inimesi austada ja lävida sügavuti teistega. Käskimise ja takka kiirustamise asemel oleks hea esitada küsimusi – siis on võimalik teisi mõista, mitte hukka mõista.
Kui oled nüüd avastanud, et ka sina elad kiirustades ja sul on palju poolikuid tegevusi, siis avastad ka ehk, et su enesetunne ja minapilt on segamini. Kui sa tahad sellest seisundist välja pääseda, siis esimese asjana võiksid endale öelda, et mul on õigus lõpetada ja lõpuni viia kõik oma ettevõtmised ja tegevused. Mul on oskusi ja tarkust mõelda lõpuni oma mõtted ja teha oma järeldused. Kui me tahame hoogu maha võtta ja lihtsalt ütleme: “Kiiret ei ole”, siis jääb kiirustamise negatiivne varjund ikkagi alles. Universumi seaduse kohaselt pole vahet, kas kasutame koos põhisõnaga eitust, põhisõna sisu toimib ikka (kui ütleme, et “on kiire” või ütleme, et “ei ole kiire”, siis domineerima jääb ikkagi ainult “kiire”). Selles olukorras oleks hea endale esmalt teadvustada, et ma kiirustan, ning seejärel endalt küsida, kas tõepoolest on kiire? Mida ja miks peaks tegema kiiresti? Võib-olla tõesti on osa asju, mis tulebki kiiresti teha – ja kui ma neid ei tee kiiresti, siis lükkan ma need alusetult kõrvale ja sellest tekib probleeme juurde -, aga samas on ehk palju teisi aspekte, mis kiirustamist ei eelda.
Tänapäevast lääne elutempot iseloomustabki valdavalt kiirustamine, seega peaksime endale jõudeaega aktiivselt tekitama, mitte ootama, et ehk mõnel päeval jääb paar vaba minutit kahe kiire tegevuse vahele. Kirjuta kalendrisse MINU AEG ja keeldu sinna mistahes muid asju kirja panemast! See polegi nii lihtne, aga usu, iseendale truuks jäämine tasub end ära. Tee rohkem selliseid asju, mida tahad teha mitte ainult võimaliku tasu pärast. Kui vestled huvitava inimesega, siis ära piirdu soovitud informatsiooni saamise või vahetamisega, vaid vestlegi kõigest, mis huvitab, ilma kiirustamata ja kella piilumata- naudi teie vestlust. Kuula muusikat sellepärast, et muusika valmistab sulle rõõmu, mitte sellepärast, et sa pelgad vaikust. Mine nädalavahetusel turule ja võta endale aega müüjatega rääkida. Küsi, kuidas saak ka sel sügisel on ja millist kartulisorti nad soovitavad. See on täiesti teine maailm – ehe ja rikas! Ja kirjuta sõbrale kiri. Mitte niimoodi: kuis sul? mul ok. terv. Kirjuta pikk ja aus kiri sellest, kuidas sul läheb ja mida sa mõtled ja kui palju sa teie sõprusest hoolid. Hoia oma e-postkast kinni ja ava see vaid paar korda päevas. Ära lase pidevalt sissevoolavatel rämpskirjadel oma keskendumist (aga ka nautimist) segada. Ära peta ennast – ka kõige asjalikum kiri ei nõuase kundite jooksul vastamist!
Ühel hetkel tajud, et su ajatunnetus on muutunud. Möödunud aeg tundub pikem ja rikkam, kogetud hetked tunduvad tähenduslikumad. Su ümber on jäänud inimesed, kes rikastavad su elu, mitte ei röövi su aega. Sul on mahti panna tähele nüansse, teravam tajumine aga parandab meeleolu, sest aju on seatud nii, et me kogeme ärksat tähelepanuseisundit rõõmuküllasena. Nii saad juurde aega ja suudad oma elu rohkem nautida.
Kui arutleda teema üle, et kuhu me kiirustame, siis on hea teada, et tegelikult kiire tegutsemine iseenesest ei ole halb, küll aga tuleb olla ettevaatlik, kui sul on pidev kiirustamistunne. Sealtkaudu hiilib ligi üleväsimus ja läbipõlemine. Hea oleks meeles pidada, et inimestel, kes oskavad elu nautida, on ka aega rohkem. Õieti on neil ikka sama palju aega kui teistelgi, kuid kasutatud aeg ja kogetud hetked tunduvad pikemad ja väärtuslikumad.
Kiirustamisseisundis olles anname me sageli ka väga kiirelt vastuse – enne veel, kui teine jõuab oma küsimuse või lause lõpetada. Jääb mulje või püüame jätta muljet, et me juba teame, mida teine öelda tahtis. Kui keegi teine lõikab teie jutu kiirustades läbi, siis tasub kindlalt öelda: “Oota, luba ma räägin lõpuni” või “Palun kuula mind lõpuni”.
Kui olete sattunud kiiresse oravarattasse ja tõesti endas selle tunde ära tunnete, siis on soovitus teha paus. Lühikese pausi jaoks piisab ka, kui võtta kingad ja sokid jalast ja teha mõned sammud paljajalu. Jalgadel on teile palju öelda, uurige ja tunnetage, kas nad kannavad teid, kas kõik varbad toetavad, kas kand on kõndides maas, jne. See on hea moodus kiire hoo peatamiseks ja endas selgusele jõudmiseks. Lapsed ju koju jõudes võtavad kohe jalad paljaks, proovige ja katsetage, kas tajute ennast niimoodi täielikumalt. Jalad juhivad osavalt tähelepanu teie probleemidele. Kiirustamisest tuleb tihti ka varba äralöömine. Hirm, et on vaja kiirustada või et aeg saab otsa, võib panna meid hooletult käituma, nii et saame mõne väikese vigastuse, mis on justkui meeldetuletus hoog maha võtta.
Kiirustamisseisundis elaval inimesel on oht jääda üksinda. Kes siis ikka soovib kogu aeg teise inimese sabas sörkida nii otseses kui ka kaudses või piltlikus mõttes, aga kiirustades me ei märkagi, et teised on maha jäänud või juba teise suuna valinud. Kiirustades me oleme kogu aeg liikumises, kuid midagi nii palju ka tehtud ei saa. Kogu aeg on vaja midagi parandada, ringi teha, teisi järele oodata. Pole hea olla ei endal ega teistel.
Peatu, vaata ja kuulata! Võta aega mõtisklemiseks, sa vajad vaikset pausi. Õpi asju nägema sellistena, nagu nad on, mitte sellistena, nagu nad paistavad. Kui sinu maailm on korratu, oled kiirustanud ja pead aru saama, et ainult sinu enda mõtted on tekitanud need probleemid. Alati on aega võtta aega, et muuta oma seisukohti ja muuta oma suhtumist. Sinu ettevõtmised arenevad iseenesest, ilma sinupoolse jõupingutuse ja kiirustava tagant torkimiseta. Lase elul kulgeda, otsi meelerahu. Kui niiviisi aja maha võtad, kerkivad paljud asjad esile ja paljud lahenevad, ära hakka nende jõududega võitlema, vaid luba elul sind kanda, usalda.
Kuna kiirustamisega on seotud tunne, nagu oleks pidev ajapuudus, siis just aja planeerimisest on abi. Mida efektiivsemalt sa oma aega kasutad, seda rohkem on aega erinevate ülesannete jaoks. Õige ajaplaneerimise abil suureneb märgatavalt võimalus rohkem teenida, rohkem jääb aega eraeluks ja vaimseks arenguks. Eduka ajaplaneerimise võti peitub enda prioriteetide seadmises, endale igapäevase kalendri ja tegevusplaani koostamises.
Minu kasutuses on kogu maailma aeg! Mul on alati piisavalt aega!
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Pille Teearu raamatust “Tunneme tundeid”.
Tunded on lihtsalt tunded. Me ise nimetame neid negatiivseteks ja positiivseteks. Negatiivne tunne kannab endas informatsiooni, et minuga ei ole kõik hästi. See tunne on nagu äratuskell. Ning see inimene, kellega seoses negatiivne tunne käivitus, on aga nagu kirjakandja või sõnumitooja. Nendega me ju ei pahanda, miks me siis pahandame nende inimestega ja solvume nende peale, kes tundeid äratavad? Sellest raamatust leiad põhjaliku ülevaate tunnetest, mis on peidus iga valuliku reageerimise taga ja rohkelt juhiseid negatiivsete tunnetega tegelemiseks.
