Enam kui pool kehas olevast väävlist on peidus lihastes, nahas ja luudes. Väävel on oluline aine nii kvaliteetse kollageeni, elastaani kui küüntele ja juustele olulise keratiini tootmisel, see tagab liigeste, naha ja veresoonte elastsuse.
Väävel on võtmeelemendiks ka aju tervise hoidmisel ja mitokondrite (raku energiajaamade) toitmisel. Samuti on sel mineraalil ülitähtis roll maksa toetajana. Väävli kaasabil moodustatakse kehas võimas antioksüdant glutatioon, mis aitab võidelda haigusi tekitavate vabade radikaalidega. Väävli defitsiit kehas võib seevastu panna aluse vanusega kaasnevate degeneratiivsete haiguste (nt. Alzheimeri, Parkinsoni ja vähi) vallandumisele.
Vanuse kasvades ning toitainete imendumishäiretega seoses võib meie kudede väävlisisaldus ja sellega seoses ka elastsus siiski vähenema hakata ning see viib naha lõtvumise, jäikade lihaste ning valulike liigesteni. Just väävliühendite saamise eesmärgil kasutavad liigesehaiged kondroitiini ja glükosamiini toidulisandeid. Tekib küsimus, kust seda väärtuslikku mineraali naturaalsel kujul leida ja kuidas me seda oma keha jaoks parimal moel tööle saaksime panna.
Kahekümnest põhilisest toidus leiduvast aminohappest sisaldavad väävlit ainult kaks – metioniin ja tsüsteiin. Kahjuks ei ladestata toiduga saadavat liigset väävlikogust aga tagavaradena kehasse, vaid oksüdeeritakse sulfaadiks ja väljutatakse uriiniga. Seega peame olema varmad oma väävlivarusid igapäevase toiduga pidevalt täiendama.
Väävlirikkad aedviljad on kõik kapsalised: punane ja valge peakapsas, brokoli, lillkapsas, lehtkapsas (ingl k. kale), nuikapsas, rooskapsas, Hiina kapsas bok choy jt. Samuti sisaldavad ohtralt väävlit lauguliste perekonda kuuluvad erinevad sibulad, küüslauk, porrulauk, murulauk ja karulauk. Palju väävlit on ka redistes, seentes, sparglis, avokaados ning kvaliteetses aloe veras, mille järjekindel tarbimine on üheks võimaluseks end väävliga varustada. Puuviljades leidub rohkesti väävlit arbuusis, banaanides ja ananassis.
Iowa Ülikooli professor Terry Wahls, kes alistas oma kiirelt progresseerunud hulgiskleroosi (sclerosis multiplexi) põhiliselt just toitumist muutes, toonitab, et üheksast aedviljaportsjonist, mida meil kõigil oma optimaalse tervise huvides päeva jooksul süüa tuleks, peaksid väävlirikkad viljad moodustama vähemalt kolmandiku.
Ka valge pulbrina müüdav ja sünteetilisena näiv metüülsulfonüülmetaan (MSM) on tegelikult orgaaniline väävlivorm, mida leidub paljudes taimedes. Tegu on võimsa antioksüdandiga, mille puudus kehas võib tekitada väsimust, depressiooni ja degeneratiivseid haigusi. MSM-il on tugev põletikuvastane toime, mis aitab tõhusalt südame-veresoonkonnahaiguste korral, millega kaasneb arterite lubjastumine. See väävliühend vähendab kroonilist valu, parandab kopsufunktsioone ning taastab keha jõudu ja vastupidavust.
Kuigi MSM-i leidub rohkelt ka piimas ja lihas, tuleb siiski arvestada faktiga, et kuumutamisel kaob see kiirelt. Seega võib hea väävliallikana soovitada küll tooreid orgaanilisi mune ja pastöriseerimata toorpiima, kuid mitte kuumtöötlemise läbinud liha. Põhiliselt küpsetatud toitu eelistatavate inimeste toidusedelis jääb tervendavat väävlit seega arvatavasti vajaka – veel üks põhjus panustada värsketele salatitele ja toortoidule.
NB! Kuna väävlirikkad viljad võivad tundlikel inimestel tekitada gaase ja valulikke puhitisi, siis ei soovitata neid ärritunud soole sündroomi puhul suures koguses manustada.
Autor: Liis Orav
Allikas: Toitumistarkus.ee
