Enamik otsustest, mida sa teed, eesmärkidest, mille poole sa pürgid, suhetest, mida sa soovid, elust, mida sa üles ehitad, on motiveeritud vajadusest kompenseerida oma põhilist haava läbi armastuse, heakskiidu, tunnustuse ja meelituste – välismaailma kaudu. Aastate jooksul oled sa omandanud kena oskuse, kuidas teistele meeldida, või meisterlikkuse meelitamiskunstis. Sa võid mähkida end võltsi alandlikkusesse (mis tegelikult tähendab lihtsalt enda pisendamist, et teised oleksid õnnelikud ja tunneksid end mugavalt).
Võib-olla otsustad sa saada täiuslikuks jüngriks lootuses, et pühadus on sinu päästja. Või ühiskonna reformijaks, et muuta maailma. Või ehk püüad olla suurepärane eeskuju võrratu lapsevanemana. Aga kuna kogu see püüdlemine keskendub välisele, oleneb teistest või põhineb häbil, ei leia sa kunagi seda, mida otsid. Ikka ja jälle lükatakse sind tagasi, reedetakse, hüljatakse või valmistatakse sulle pettumust. Isegi siis, kui oled edukas ja teenid palju raha, saad kuulsaks või leiad ideaalse partneri, ei tunne sa täitumust. Nagu vari kaasneb kõigega mingi masendus, kurbus. Sellest ei piisa. Sina pole piisaval tasemel.
Kolmekümneviiesena teed oma ülemusega aastakokkuvõtet. Sa oled meelitanud neid, kes on võimul, saavutanud edu oma perekonna ja sõpradega suhtlemise arvelt, töötanud hilistel õhtutundidel ja nädalavahetustel, püüelnud visalt edutamist. Sa oled perfektsionist, sest vaid täiuslikuna oled sa väärt tunnustust. Sa oled teinud kõik, mida suudad, et oleksid oma ülemuse jaoks väärtuslik. Aga ta ütleb sulle, et edutatakse kedagi teist. Sa tunned end ohvrina, sa mõistad ta hukka, sa oled vihane, ihkad kättemaksu. Ja kõige selle all on sügav masendus.
Neljakümnesena oled sa ideaalne lapsevanem. Sa oled toonud oma laste heaks ohvreid ja veetnud lugematuid magamata öid nende eest hoolitsedes. Sa oled pannud nende hariduse heaks mängu oma tulevase pensioni ja käinud nõustaja juures, et kõik oleks veelgi parem. Sa ootasid neilt vastutasu, aga su poeg ei helista kunagi ja su tütar ütles sulle, et tuleb koolist ära ega taha sinu arvamust kuulda. Kõige selle all kerkib hirm. See võib olla nii väike, et sa isegi ei saa aru, kuivõrd see mõjutab su elu. See on hirm, et sa kaotad oma jõu, raha ja positsiooni. Hirm, et sa jääd üksi, ilma armastuseta, unustatuna. Hirm, et nähakse, kui võlts sa oled. Hirm haiguse ees. Hirm kaotuse ees. Hirm su vigade paljastamise ees. Need hirmud hoiavad sind öösiti üleval.
Viiekümneselt oled sa šokeeritud, kui su abikaasa tahab lahutada. Sa oled teinud tema heaks kõik. Sa jagasid temaga majapidamistöid ja töötasid täisajaga. Sa panid end riidesse ja rääkisid nii, nagu talle meeldib, toetasid ta eesmärke ja ohverdasid end nii sageli, et neid kordi on võimatu kokku lugeda. Nüüd tahab ta sinu juurest ära minna. Sa mõtled: “Ma kukkusin läbi. Ma näen liiga vana välja. Ma pole piisavalt tark. Ma hädaldasin liiga palju. Ma pole enam ihaldusväärne. Mind on võimatu armastada.” See kindlustab su väärtusetusetunnet ja su maailm variseb kokku. Selle rusudest kerkib depressioon.
Aastate jooksul oled sa edukalt neid tundeid vältinud. Sa püüdsid neid mõtteid vaigistada – alkoholi, ravimite või narkootikumidega või trenniga. Võib-olla oli see hasartmäng, seks, ületöötamine, ülesöömine, pidev teleka ja filmide vaatamine, porno või sotsiaalmeedia. Sinust saab mõtete kõrvalejuhtimise ja põgenemise meister. Antidepressandid tuimastasid tundeid. Või ehk arenes sul mõni sõltuvus, mis pööras su viha enda vastu, kui püüdsid kontrollida olukorda, mis oli kontrollimatu ja võidetamatu. Kuna sa ei näidanud kunagi kellelegi, kes sa tegelikult oled, oli intiimsus võimatu. Sa võisid olla ümbritsetud maailma kõige armastavamatest inimestest, spirituaalsest kogukonnast või oma perekonnast, aga ikka tundsid sa end üksi.
Võib-olla elasid sa suurlinnas, miljonite teiste seas, aga kuna sa end neist eraldasid, ei saanud sul olla teistega sügavaid sidemeid. Sama oli su isiklike suhetega. Hoolimata sellest, kui suur oli algul keemia, polnud sa kunagi võimeline kogema sügavalt seda sidet, mida ihaldasid. Sa püüdsid teist inimest “korda teha”, sest see pani sind tundma, et su elu on midagi väärt, aga lõpuks ei tahtnud ta enam su “abi”. Samuti kartsid sa näidata oma “vastuvõetamatuid” omadusi. Sa kartsid, et tahad liiga palju. Aga peamiselt kartsid sa tagasilükkamise valu.
Sinu põhiline haav tähendab eraldumist enda armastamisest, mille tulemuseks on sügav alaväärsustunne. Selle haava ravimine tähendab teekonda tagasi oma Tegeliku Mina juurde. Et seda teekonda alustada, pead sa pöörduma näoga selle alaväärsustunde poole. Okast on võimalik eemaldada vaid siis, kui sa selle üles leiad. Sa oled oma põhilisest haavast mööda vaadanud ning teeninud raha, muutnud suhteid, keskendunud “eneseabile”, selle asemel et keskenduda sisimas sellele, mis tegelikult vajab su tähelepanu ja võib midagi muuta. Hirmu energia ja võitlus ellujäämise eest tekitavad tunde, mida enamik inimesi elu jooksul väldib. Vabadus tuleb siis, kui pöörad sellele oma teadliku tähelepanu, ilma et võtaksid hoiakut. Sinu nõusolek alistuda sellele väärtusetusetundele, tundele, et sind ei armastata või sa pole piisavalt hea, on pragu, mis laseb siseneda armul. Teadlikus tähelepanus on sul olemas jõud tegelikuks transformatsiooniks.
India filosoof J. Krishnamurti kirjutas: “Intelligentsi kõrgeim vorm on võime jälgida end ilma hin-nangut andmata.” Just hinnanguvabas vaatlemisseisundis on sinu ehtsa potentsiaali kontsentreeritud vägi.
Aastakümnete jooksul oled sa kaotanud ühenduse oma Tegeliku Minaga. Sul võivad olla sisemised sinikad aastatest, mis sisaldasid enesepõlgust, vastumeelsust, kahetsust ja arvamust, et sa pole kunagi võimeline tundma, kes sa oled, teadmata, et sellest, mis sul on pakkuda, piisab. Selle valu õnnistus on see, et valu on viinud sind tõeotsingutele. See on sisemine, vahel ebateadlik igatsus oma Tegeliku Mina mäletamise ja selle juurde tagasipöördumise järele, mis toob su ellu armu ja valgust ning vallandab võimaluse valgustatuseks ja oma autentsuse juurde naasmiseks. See on sisemine, vahel ebateadlik igatsus oma Tegeliku Mina mäletamise ja selle juurde tagasipöördumise juurde, mis toob su ellu armu ja valgust ning vallandab võimaluse valgustatuseks ja oma autentsuse juurde naasmiseks.
Mõned arvavad, et valgustatus on mingi imeline koht, kuhu sa lähed, kui oled piisavalt pikka aega mediteerinud või teinud piisavalt häid tegusid. Aga tegelikult on valgustatus vibratsiooniline energia, mis tuleb siis, kui loobud oma ebaautentsusest ja naased selle juurde, kes sa oled. See pole alati armas ja kena, vaid vahel toores ja ehtne protsess, mis taastab sinu sees terviklikkuse ja väärtuslikkuse. See eemaldab kannatuse. See on tõelise armastuse, rõõmu ja ühenduse kehastus. See on sinu samadhi. Lõpuks on see tõelise vabaduse kingitus.
Allikas: Panache Desai “Väärtusta ennast”, kirjastus Pilgrim
