Meil kõigil on olnud aegu, mil kellelegi teise üles ja enese kõrvale seadmine teeb haiget ega aita kuidagi kaasa iseenda tunnete lahtiharutamisele, ükskõik kui oivaline, tark või õpetlik teise olemine või teekond ka on olnud. Pigem on tahtmine selline pilt teisest kokku kägardada ja kõrvad loo ees sulgeda. Teise nähtav olemine ei aita sel hetkel edasi, vaid suurendab kaost, sest tunneme vajadust iseennast kaitsta, et mitte olla iseenda silmis valena. Oleme kaoses ja tasakaalutu, sest oleme ise ennast hüljanud - midagi maailmas on olnud ihaldatavam ja väärtuslikum, kui vabadus olla iseendana olemas ja võtta ise ennast iseendana vastu. Enesele lubatud/ ihaldatud tulemus on jäänud saavutamata. Segadus eneses on kaotus ja hirm - aeg on halastamatu, kirjutab Marianne Umborg.
Sel hetkel, kui olen enese tunnete segaduses ja minus ei ole tasakaalu, ei näe ma teed välja. Näib, et olen eksinud ja rajalt kõrvale astunud, sest tunnen ennast mustriterattas pöörlemas, kuid ei oska aega peatada või peatuda – olen nimetu tunne. Selles hetkes ei taha ma midagi teada teistest.
