Paljude inimeste jaoks võib olla üllatuseks asjaolu, et rikkuse ja heaolu vahel puudub selge side. Kui meie materiaalsed põhivajadused on rahuldatud (kui meil on kindlus regulaarse toidu, toimiva peavarju ja põhivajadusi katva rahalise olukorra osas), siis on rikkuse mõju heaolule väheoluline. Näiteks on uuringud näidanud, et valdavalt ei ole loteriivõitjad peale võitu oluliselt õnnelikumad kui enne ning isegi väga rikkad inimesed, nagu miljardärid, ei ole märkimisväärselt õnnelikumad kui teised.
On leitud ka, et Põhja-Ameerika ja Suurbritannia inimesed on vähem rahulolevad kui 50 aastat tagasi, kuigi nende materiaalne heaolu on palju suurem. Rahvusvahelisel tasandil näib olevat mõningane korrelatsioon rikkuse ja heaolu vahel, osaliselt selle tõttu, et maailmas on palju riike, kus inimeste materiaalsed põhivajadused ei ole rahuldatud. Kuid ka see korrelatsioon ei ole üheselt mõistetav, kuna rikkamad riigid on pigem poliitiliselt stabiilsed, rahulikumad ja demokraatlikumad ning neis on vähem rahva allasurutust ja enam vabadust – kõik need asjaolud on olulised faktorid heaolu määramisel.
Miks siis inimesed näevad nii palju vaeva rikkuse ja materiaalsete hüvede omandamiseks? Seda võiks võrrelda inimesega, kes jätkab uksele koputamist isegi peale seda, kui talle on öeldud, et inimest, keda ta otsib, ei ole kodus. “Aga ta peab siin olema,” karjub ta ning murrab uksest sisse, et maja läbi otsida. Ta tormab välja ning naaseb paar minutit hiljem, et taas uksele koputada. Õnne otsimine materiaalse edu kaudu on täpselt sama irratsionaalne.
Heaolu andmise kaudu
Näib hoopis, et on olemas seos mittemateriaalse ellusuhtumise ja heaolu vahel. Rikkus ja asjade omamine ei pruugi tuua õnne, kuid nende äraandmine teeb seda. Suuremeelsusel on tugev seos heaoluga. Uuringud, milles on vaadeldud vabatahtliku tööga tegelevaid inimesi, on näidanud, et neil on parem vaimne ja füüsiline tervis ning pikem eluiga. Vabatahtliku töö mõju tervisele on suurem kui regulaarsel sportimisel, religioossetel teenistustel osalemisel ning isegi suitsetamise lõpetamisel.
õnn on midagi enamat kui lihtsalt enese hästitundmine – see lähtub tugevast seotuse tundest teiste inimestega, empaatilisest ja kaastundlikust eraldatuse ja enesekesksuse ületamisest. Teine uuring on viidanud, et teadlikult “mittetarbimise” elustiili harrastamine toob samuti endaga pigem heaolu kaasa.
Kui sa tõepoolest soovid enda heaolu parandada, siis niikaua, kuni su majanduslikud põhivajadused on kaetud, ära püüa koguda pangaarvele raha ega premeerida ennast asjadega, mida sa tegelikult ei vaja. Ole rohkem altruistlik ja helde – anna rohkem raha annetusteks ja rohkem aega vabatahtlikuks tööks. Veeda enam aega teisi aidates ja lihtsalt end ümbritsevate inimeste vastu lahke olles. Ignoreeri meedia ja kaubandusvõrgu poolt pommirahena sadavaid sõnumeid, et “tarbimine tähendab õnne”. Helduse ja mittetarbimisega defineeritud elustiil ei pruugi sobida poliitikute ja majandustedlaste maailma, kuid see teeb meid õnnelikumaks. Tasub meeles pidada põlisameeriklase Ohiyesa sõnu, kui too pöördus oma Sioux’ hõimu poole:
“Meie usk oli, et armastus asjade vastu on nõrkus, millest tuleb üle saada. See nõrkus tunneb tugevat tõmmet elu materiaalse osa vastu ning kui sellel lasta võimust võtta, siis aja jooksul häirib see inimese vaimset tasakaalu. Seetõttu peavad lapsed varakult õppima heldekäelisuses sisalduvat ilu. Neile õpetatakse ära andma seda, millest nad kõige enam hoolivad, et nad saaksid mõista andmisega kaasnevat õnne.”
Vaata ka intervjuud Uruguay endise presidendi, lahke Jose Mujicaga:
Allikas: Telegram.ee
