Kui ma hakkasin end metsikult armastama, siis ühe kõrvalnähuna vabanesin vanadest uskumustest, mille olemasolu ma isegi ei tajunud. Mõne sõbraga kohvi juues või raamatut lugedes kogesin äkilisi taipamishetki iseenda kohta. Need olid nii selged. Tundus, et mu elu on nagu kaardipakk, igal kaardil pilt mõnest situatsioonist, mida olin kogenud, ja ma sain neid vabalt läbi lehitseda ja ainsaks mõtteks oli: jumal küll, see kõik tundub nüüd nii loogiline.
Ma toon ühe näite. Ma olen alati teadnud, et areng on minu jaoks väga oluline. Kui mul on tunne, et ma ei arene, siis ma triivin niisama ja satun masendusse.
