Paljudele, kes igavesest küünlapäevast edasi tahavad pääseda, on üks suuremaid takistusi soov mõjutada teisi inimesi ja olu kordi. Mis kõik võib juhtuda, kui me kõike oma kontrolli all ei hoia! Loomulikult ei meeldi enamikule inimestest kaman damine – kui kontrollijad üritavad käsutada ja teised seda vältida, on konflikt vältimatu. Lõpuks on aga kindel, et need, kes püüavad teisi valitseda, tunnevad end võimetuna ja on tavaliselt õnnetud.
Kord abikaasaga nädalalõpureisil viibides panin tähele üht meest lennuliini piletikassa juures. Ta oli endast väljas, kuna lend hilines. Oletasin, et mehe viha põhjus oli hirm. Arvatavasti kartis ta, et jääb sihtpunkti hiljaks. Hirmu allasurumiseks üritas ta kogu olukorda oma kontrolli alla võtta ning kaotas lõplikult enesevalitsuse, kui mõistis, et ei suuda lennuliiklust kuidagi mõjutada. Ta oli stressis ja mures ning tema viha nakatas teisigi. Ta tundis, et on kaotanud võimu olukorra üle ning sama tundsid ka teised, kes teda aidata püüdsid.
Lõpuks ta pääses oma lennukile ja usutavasti jõudis ka sihtkohta (lennuõnnetustest polnud kuulda). Minu arvates oli suur osa mehe stressist tarbetu, sest peamiselt viis teda tasakaalust välja tema enda katse olukorda kontrollida. Isegi ta hirmud polnud nii olulised kui emotsionaalne energia, mille ta kaotas asju jõuga korraldada püüdes. Kui ta ka oleks järgmisest lennust maha jäänud, nagu paljudega juhtub, on ebatõenäoline, et lõpptulemus olnuks sama dramaatiline kui mehe käitumine lennuväljal.
Nagu varem öeldud, tekitab hirm vajaduse ümbritsev oma kontrolli alla võtta: olgu tegemist suhete, laste või isegi meie endaga. Selliselt toimimise käigus kulub palju energiat. Mis aga veel olulisem – ikka kaugemale ja kaugemale nihkub võimalus tajuda rõõmu ja ühtekuuluvustunnet, nagu me seda tunneme teisi armastades ja usaldades.
Me tahame tunnetada endas jõudu elu tulemusrikkalt juhtida, kuid pideva mõjutamissooviga me küll eesmärki ei saavuta – hirmud osutuvad tavaliselt ekslikuks. Kõike ette kirjutada üritades ei usalda me inimesi ega olukordi. Näiteks mu abikaasa „kivimüür“ oli tema viis kaitsta end nur jumise valu eest. Ent kuni müür püsis, oli mees jõuetu soovitut looma ning just see sundis teda tajuma nurjumist.
Usk ja usaldus on mõjutusvahendite vastandid, mis aitavad teelejäänud takistustest üle saada. Selle asemel et muretseda kallite inimeste pärast, võime uskuda, et neil läheb hästi, isegi kui see kahtlane tundub. Närveerimise asemel on vaja olla kindel, et asjad sujuvad. Parem panustada energia usaldusse ja usku kui hirmu – siis suudame tunda õnne ja meil on jõudu nii ennast kui ka teisi toetada. Stressi võib vältida, kui usume, et lõpuks saab kõik korda – tõsi on see, et nii lähebki.
Kord tegelesin Elizabethi-nimelise naise ning tema algkooliealise poja Doniga, kellel oli raske koolis sõpru leida. Vahetundidel istus poiss sageli üksi mänguväljakul. Perekonnas suhtuti reeglitesse ja plaanidesse väga nõudlikult ning usuti, et tugeva kontrolli all olev keskkond sünnitab vabaduse. Don vajas jäika rutiini, et end turvaliselt tunda. Tema mugavustsoon oli piiratud ettemääratud olukordadega, mistõttu vaba suhtlemise tingimustes tundis ta end eba mugavalt.
Kõik selle poisi juures oli justkui kindlaks määratud ning tema ema oli samasugune. Kuigi naise seltsielu ei piiranud perekondlikud traditsioonid, sundis vajadus turvalise ja kontrollitud ümbruse järele teda vältima lõbusaid ja spontaanseid üritusi. Elizabeth ei armastanud üldse eriti lõõgastumist, ta eelistas tööd ja rutiini. Samas oli ta masendunud ega armas tanud ennast. Ta oli end tihedalt sulgenud oma piiratud mugavustsooni.
Mu kliendi vajadus peret kamandada tulenes intensiivsest ja hirmutavast lapseeakogemusest. Isa jättis pere maha, kui Elizabeth oli väike, ja ema kasvatas üksi üles kuus last. Elizabeth oli tihti üksi kodus. Pere noorimana pidi ta ise endaga hakkama saama, sest ema oli tööl ning õed-vennad väljas. Ta polnud üksi mitte ainult füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt, sest ema hoidis end pärast isa lahkumist lastest eemale.
Elizabeth vajas hoolt ja armastust, kuid tundis hüljatust ja mahajäetust. Tõotades endale, et tema oma peret maha ei jäta, pingutas ta reeglite ja pideva kavandamisega üle. Elizabeth oli soovinud turvalist ja korrastatud lapsepõlvekodu, kuid et ta seda ei saanud, tahtis ta sellise kodu luua täiskasvanuna – mitte ainult laste, vaid ka iseenda jaoks. Alateadlikult meenutasid lapsed talle väikest Elizabethi, kes kartis üksi olla. Sellest tulenevalt kartis ta lasta oma lastel suureks kasvada ja kodust lahkuda.
Don polnud küll isiklikult niisugust traumat kogenud, ent ema hirme tunnetades tundis ta end ebakindla ja abituna. Elizabethi tunded, mille Don üle võttis, tegid edasiarenemise neile mõlemale raskeks. Turvalisuse tunnetamiseks vajasid nad jäiku raame. Kontrolli, muutuse ja vabaduse probleemid tekitasid vasturääkivaid tundeid. Kui Elizabeth hakkas lapseea probleemidest üle saama, vabanes hirmudest ka ta poeg ning muutus enesekindlamaks. Nad püüdsid koos oma peremustrist vabaneda ja nende elu muutus rõõmsamaks. Eriti paranesid Doni suhted koolikaaslastega ja ta leidis enda le mitmeid sõpru.
Jäikade raamidega kontrollitud ümbrus võib küll pakkuda turvatunnet. Ent kui suur hirm sunnib üritama teisi, ümbrust või iseennast kontrolli all hoida, on areng takistatud – nii ei leia me iialgi tõelist vabadust ega rõõmu.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Rebecca Linder-Hintze raamatust „Tervenda oma suguvõsa mustreid ja perekonna lugu“.
