Hiljuti vaatasin dokumentaalfilmi “Peakokk Flynnist”, mis jutustas poisist, kes avas juba kümne aastaselt oma California kodu elutoas õhtusöögiklubi, kus pakkus üllatusest suurte silmadega külalistele hooajalistest toiduainetest ülipeent fine diningut.Oma kirest toidu tegemise vastu sattus ta üsna pea rambivalgusesse ning parimatesse köökidesse tippkokkade käe alla praktikale, kes teda ise sinna kutsusid.Poisile oli palju kaasaelajaid, aga sama palju ka neid, kes teda maha tegid, tänaval solvanguid järele karjusid või sotsiaalmeedias mõnitasid. Suurimad kriitikud olid muidugi teised kokad, suuremate kulinaaria kogemustega keskealised mehed, kes kibestumisest ja kadedusest talle etteheiteid tegid, et poiss pole mingi peakokk, sest ta ei ole läbinud peakokaks saamise aastatepikkust kadalippu a’la nõudepesijast sibulate hakkijaks köögis.Selle peale vastas noor peakokk Flynn üllatavalt küpselt: “Ma pole ennast ise kunagi peakokaks nimetanud. Teised teevad seda minu eest.
- Varia
- 02.01.2020, 09:32
Unusta pealesurutud normid ja ela oma hinge järgi
Mu erakonslutatsioonides küsitakse peamiselt, et ütle, mida ma tegema pean, kuidas eluga edasi minna, mida tuleks valida või otsustada, kirjutab Ilona Karula lehel Algolemus.com. Keda kuulda võtta jne? Tänasel päeval ma eraviisiliselt kedagi enam ei nõusta. Üheks põhjuseks on beebi, kes vajab oma ema rohkem kui ema vajab tööd ning teisest küljest ma ei taha neile küsimustele enam vastata, sest mu vastus on liiga lihtne: "Vastused saad oma hinge käest. Õpi teda meelde tuletama ning uuesti tundma õppima kui aega saad!" Vabandust, aga selles klišees peitub päris sügav tõde, kirjutab Ilona Karula oma kodulehel Algolemus.com.
