Tegelikult teab iga inimene väga hästi, miks tal ööund vaja on – me kõik oleme, kes vähemal, kes suuremal määral kogenud seda enesetunnet, kui pole piisavalt und saanud. Järjest rohkem on hakatud rääkima unedeprivatsioonist ehk unevõlast, kuna sotsiaalne unevõlg mõjutab suurt hulka lapsi, noori ja tööealisi inimesi. Unedeprivatsiooni järel tõuseb ärevuse ja frustratsiooni tase. Ilmnevad ka somaatilised kaebused nagu lihas- ja peavalu, iiveldus. Unedeprivatsioon mõjutab oluliselt mõttetöövõimekust. Unetehnoloog Kene Vernik annab oma raamatus “Hea une teejuht” häid nõuandeid, kuidas paremini uinuda ja rahulikumalt magada.
Ma usun, et kõik inimesed on tundnud seda jubedust, mida tekitab täiskõhuga magamaminek. Toidu seedimisele kulub tohutult energiat, keha tegeleb ainult seedimisega, mitte sellega, et nüüd on vaja magama jääda. Üleüldse, täiskõhutunne voodis – gaasid, mulksumine, paisumine jne – ei ole just kõige meeldivam asi enne une tulekut.
