Igas eluetapis on meil vaja orienteeruda endas ja teistes inimestes, ette näha ja ära tunda, mis on õige ja vale, hea ja halb, sobiv ja sobimatu. Siin ja praegu ning üldse. Võimatu on õppida selgeks, kuidas elada. Võimalik on õppida kirjeldama ja õigesti (kultuuris ja ühiskonnas tuntud ja tunnustatud viisil) nimetama, suhtlema, ja pingutama selleks, et hoida seda, mida muuta ei tohi ja muuta seda, mille aeg on ümber. Vaja on saavutada võime ja huvi vaadata nii, et näeks, kuulata nii, et kuuleks ka, ja mõelda ning mõtestada nii, et saaks aru, mis millest ja kes kellest sõltub, mis on põhjus ja mis tagajärg, mis on mille eeldus ja takistus, kus on piirid ja mis on mõõt ning mõõdutunne.
Vaja on võimekust näha käsituse objekte küllalt paljudest vaatepunktidest ning võtta arvesse, et igast vaatepunktist paistev pilt võib olla õige või väär, st igast vaatepunktist nähtud pilt võib küll olla õige, aga ei saa olla küllaldane selleks, et järeldusi teha või hinnanguid anda, oma ja teiste praktikat kavandada ning korrigeerida.
Tunnetussüsteemi kõige ulatuslikum element on ARGITUNNETUS, mille alus kujuneb inimestel koos emakeelega varajases lapspõlves. Oluline osa on ka kõigil teistel tunnetusteedel – KUNSTILISEL, RELIGIOOSSEL, FILOSOOFILISEL, TEADUSLIKUL ja INTUITIIVSEL tunnetusel. Kõige kitsam, aga ka kõige täpsem ja formaalsem tunnetustee on teaduslik tunnetus. Tõeliselt põnev ja tähtis on asjaolu, et tunnetussüsteemi kõik elemendid sisaldavad mingil määral tunnetussüsteemi kõiki teisi elemente. Sellest järeldub, et need, kes tunnetussüsteemi mõnd elementi üldse ei valda või ignoreerivad, ei saa olla väga head ühelgi tunnetusteel.
Väärtuslik saab olla vaid süsteemide küllalt süsteemne ja kompleksne käsitus. Seda kõike on tore teada, aga tegelikult oleme alatasa olukorras, kus pole orienteerumisest juttugi, sest kõike on liiga palju, aega liiga vähe ja kõik tundub olevat liiga keeruline… Praktikas näeme, et valdav osa otsuseid tehakse tegelikult aja- ja infodefitsiidi tingimustes. Võetakse enam või vähem põhjendatud riske ja mõeldakse välja argumente diletantide ja profaanide õigustamiseks.
Ka krooniline ajapuudus, milles paljud rabelevad, on ebakompetentsuse tagajärg. Kui inimene ei orienteeru, ei suuda näha tervikut ja selle osi, alasüsteeme ja elemente järgmise astme süsteemides (metasüsteemides ja metasüsteemide süsteemis, ehk supersüsteemis) küllalt paljudest vaatepunktidest nii, et igast vaatepunktist nähtu omandaks tähenduse oma dialektilise vastandi foonil, nende ühtsuses, pole aru saamise võimalus (tõenäosus) kuigi suur.
Kuna see, kes otsustab, peab ka vastutama, aga vastutada üldse ei taha, üritavad paljud kuidagi veeretada otsustamist kellegi teise kaela. Kui inimestel õnnestub korraldada oma ja teiste elu nii, et vastutama ei pea, tekib alatihti küsimus, miks peaks vaeva nägema, et olla nii haritud, informeeritud ja kogenud, et oleks võimalik teha häid otsuseid. Ühiskond (kogukond, organisatsioon, institutsioon), kus kompetentsuse printsiip ei kehti, mandub varem-hiljem bürokraatlikuks petturite tallermaaks, kus valetamine ja salatsemine kujunevad justkui normiks ja paratamatuseks. Haridust pole siis vaja. Siis piisab mingist paberist (tunnistusest), mis antakse kuski kuidagi mingis koolis käimise ja mingi õppekava läbimise puhul.
Igaühel on vaja aduda, mis on ilus ja inetu, mis on võimalik ja vajalik, mis võimatu, sest on mõttetu, kohatu, kõlvatu või liiga ohtlik. Sestap näemegi, et SUURED OTSUSED teeb inimene intuitsiooni ajel.
Arutleme siin vaatepunktide, vaatamise ja nägemise üle, aga orienteerumiseks ning otsustamiseks on vaja selliseid andmeid, mida saab pidada usaldatavateks. Selleks on vaja õppida kirjeldama, loendama, mõõtma ja hindama, eristama ja seostama, süstematiseerima, klassifitseerima, modelleerima, ekstrapoleerima, st tuleb õppida MÕTLEMA. Rahuldava kirjelduse saamiseks tuleb alati koostada mingi hulk mudelite vormistatud kirjeldusi, ehk teooriaid. Koguda saab andmeid. Andmed muutuvad (võivad muutuda) infoks, kui me suudame neid tõlgendada (interpreteerida). Adekvaatsete järelduste tegemiseks ja hinnangute andmiseks on vaja, et andmeid, mille alusel saaks orienteeruda, oleks küllalt palju, et andmed oleksid täpsed, valiidsed, reliaablid, esinduslikud, süsteemsed, komplekssed, operatiivsed. Selleks, et saada küllalt selge pilt mingist asjast, tuleks seda kirjeldada ja mudelina fikseerida) vaade, mis avaneb staatikas ja dünaamikas, alt ja pealt, küljelt ja servalt, seest ja väljast.
Lõpuks võiks ju mõelda ka paradoksi üle, et seda, mis meid ei rahulda, ühiskonnas ja kultuuris muuta ei saa; muuta oleks võib olla võimalik selle tegureid. Seetõttu peaksime teadma, millest orienteerumisvõime sõltub, so mis soodustab ja raskendab adekvaatse orienteerumisvõime kujunemist ja mis omakorda sõltub orienteerumisvõimest. Pingutada on mõtet, kui tegutseme õiges suunas (kui siht on õige), kui tegutseme kõlbeliselt ja võib kindel olla, et ka järgmised põlvkonnad saavad pidada meie tulemusi vaimseks ja sotsiaalseks väärtuseks.
Autor: Ülo Vooglaid
Kuula Tartu Ülikooli emeriitprofessorit, sotsiaalteadlast, haridustegelast Ülo Vooglaidi rääkimas elulistest õppetundidest Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” – 1. osa SIIT ja 2. osa täna, pühapäeval kell 14.
Vaata ka Ülo Vooglaidi kodulehte ylokool.com
