Ilma suheteta me ei saavuta edu ega pruugi isegi ellu jääda (vähemalt laste puhul on see nii). Kuulumisiha võib isegi olla meie kõige tugevam psühholoogiline iha. Selles peatükis kirjelda ma, et see võib olla ka kõige tähtsam, kui on vaja toime tulla väga valulike emotsioonidega, sealhulgas hirm. See on meie jaoks nii kriitilise tähtsusega, et me oleme valmis teesklema teiste sekka sobitumist ning neid imiteerima, et meid omaks võetaks. Vahest oled sinagi seda teinud, vaikides maha oma tõelised väärtushinnangud või vaated, võttes omaks teiste omi.
Kuhugi kuulumine loob sinu ümber turvavõrgustiku, pakub sulle mugavus-, kindlus- ja õnnetunnet. Me kõik vajame kedagi, kelle poole saaks pöörduda siis, kui elu raskeks läheb, kui me oleme kurvad või vihased või hirmunud. Kuuluvustunne on ka imepärane vahend hirmu vastu. See toob tulemusi.
Tõeline lähedus võimaldab riske võtta, kuna teame, et meid armastatakse kõigest hoolimata. Kui kuulad tänukõnesid auhinnatseremooniatel, siis pea alati nimetab võitja mõnda inimest, kes aitas tal selle auhinnani jõuda, kes pakkus talle võimalust ehtne olla, kes hoolis temast sõltumata sellest, kui ebatäiuslik või puudustega ta on.
Läheduse vältimine
Oleme loodud suhtlema. Meie sotsiaalne intuitsioon on väga hästi arenenud. Võime teisi mõista sõnadetagi ja kähku taibata, mis mõnes sotsiaalses keskkonnas toimub. Võime teise inimese energiast ja tujust aimu saada ka siis, kui ta sõnagi ei ütle, ning aduda tema lootusi ja hirme, seda suuresti tänu sellele, et sageli me jagame neid.
Neuroteadus alles hakkab mõistma meie võimet sedasorti empaatiaks. Miks me siis lähedust väldime? Miks me suhtleme ebaisikuliselt ja väldime silmsidet? Miks me ei taha mõnikord tekstisõnumitele kohe vastata, justkui kardaksime, et mõjume liiga innukalt ja huvitatult? Miks me oma tundeid tagasi hoiame, kuna ei taha näida liiga emotsionaalsed ja ülevoolavad?
Meenuta viimast rasket vestlust mõne kolleegiga: kas sa saavutasid temaga tõelise sideme, vaatasid talle otsa, näitasid talle, mida sa tunned, ja käitusid iseendana? Tavaliselt me ei tee seda. Aga kui vaigistame oma instinktiivse lähedussoovi, selmet end oma nahas hästi tunda, siis tundubki, et oleme üksi ja keegi ei tunne meid tõeliselt. Vaikime, kuna meie kultuuriline usk “individuaalsusesse” näib väitvat, et igaüks peab ise hakkama saama, olema sõltumatu, mitte vajama teiste abi. See suleb tee emotsionaalse läheduseni, mida me vajame. Nii ei kuulu me enam kogukonda, mis inimliigile oma arenguloos omane on olnud, vaid sõltume toetuse saamises liialt vaid ühest või kahest inimesest, kellesse väga kiindume (näiteks partner või parim sõber). Kui nemad kõrvale jätta, siis eelistame pigem privaatsust.
Kirjanik ja ajakirjanik Johann Hari leiab, et selle tulemusena tunneme end isoleerituna, üksi ja hirmununa isegi inimeste keskel viibides, ja eriti kehtib see meeste puhul. “Üksildus laiub tänapäeval meie kultuuri kohal nagu tihke sudu,” kirjutab ta.
Milles kuulumine väljendub? Kolm kuuluvuse põhitahku on sõprus, lahkus ja lähedus. Need kolm koos aitavad luua identiteeditunde, nii et inimene tunneb end kuhugi kuuluvat. Kuigi paljud inimesed tunnistavad esimese kahe tähtsust, on lähedus veidi alahinnatud. See on paha, kuna just selline sügav ühtsustunne on üks me parimaid liitlasi, kui soovime oma hirme tunnistada ja asendada. Tõeline lähedustunne tekib siis, kui saame teada, millised teised tõeliselt on. Muidugi on see riskantsem, kui jagada teistega lihtsalt valikulist faktikogumit enda kohta, nagu me hea mulje loomiseks sageli teeme.
/…/
Kuidas siis lähedust suurendada? Mina kui introvert, kellele ei meeldi silma torgata, ei oska nautida suuri sotsiaalseid gruppe või emotsioonide avalikku väljapuistamist. Küll aga oskan hinnata tõelisest lähedusest tõusvat kasu. Lähedaseks võid saada ka selliste inimestega, keda sa hästi ei tunne, kui oled avatud südamega ja siiras ja ütled seda, mida sa tõeliselt mõtled. Väga oluline on teistega rääkida, püüdes nendega ühendust luua, mitte tekitades võõristust (eriti veel siis, kui sul on nime ees doktoritiitel, või pead ametit, mis mõnedes kõhedust tekitab!).
Sama tähtis on õigesti kuulata. Et teine inimene tunnetaks, et sa tõeliselt kuulad teda, mitte ei kiirusta mujale. Hoolivuse ilmutamine aitab lähedust süvendada, nagu ka oma tähelepanekutest tuleneva ausa tagasiside pakkumine. Aga kõige olulisem on see, et sa ei mängiks mingit rolli, vaid jääksid iseendaks – ükskõik kellega sa ka ei vestleks.
Mõtiskle selle üle, kas sa üritad endast jätta teatud muljet. Kas väldid – isegi kalli sõbra või oma partneri puhul – mõnikord mõne asja väljaütlemist, mis sul samuti meeles mõlgub, kuna kardad, et see oleks liiga isiklik või järeleandlik? Kas sul on ebamugav silmsidet säilitada, kui keegi sulle komplimendi teeb? Kui palju sa end suhtluses ohjad, olemaks kindel, et sinust jääb positiivne mulje?
Iroonilisel kombel suudetakse enamasti juba kaugelt tajuda, kui avatud või kinnine teine inimene on. Juba ainuüksi tillukesed žestid, mida tehakse sideme ja läheduse loomise huvides, võivad ühiskondlikku suhtlust oluliselt muuta. Kui pead end piisavalt heaks, võid end siiramalt avada. Võid ju arvata, et kõigepealt pead end turvaliselt tundma, enne kui lähedust luua saab. Kuid paradoksaalsel kombel on nii, et kui leiad endas julgust sellega pihta hakata oma suhetes või partnerluses või grupis, siis muutub õhkkond kohe hämmastaval määral turvalisemaks. Paljude jaoks meist on just lähedus ja sellest tulenev hoolivus see, mis aitab hirme ületada ja enesekindlust leida.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud Dr Pippa Grangre raamatust “Hirmudest vabanemine”.
