Üksildus lõikab hinge, kuigi ollakse võib-olla mitme tuttava seas. Saint Exupery ütleb Väikese Printsi suus läbi: “Üksi ollakse ka inimeste seas”. Üksildus on rohkem linnaühiskonna probleem. Maaühiskonnas on inimestevaheline lähedus ja soojus suurem. Suurlinnas trepikojanaabrid ei tunnegi üksteist. Inimesed kõnnivad üksteisest tänaval mööda ja ei aimagi, et mõni vastutulija on võib-olla hingesugulane. Üksildus on läheduse vastaspoolus.
Ka see on inimeseksolemise üks osa, eksistentsiaalne üksildus, mille puhul kehtib põhimõte – keegi ei saa minu eest minu elu elada ja minu kannatusi kannatada. Oma elu saan elada vaid mina ise. Üksildus võib olla ka positiivset laadi, sellise üksiolemise eesmärgiks on enda koha ja elusihi üle mõtisklemine. Negatiivne üksildus on mahajäetuse tunne. Masendav ja ahistav meeleolu, mis võtab elamiselt rõõmsa värvi ja mõtte.
Mis võiks üksilduse vastu aidata? Üksildus on neid kriise, mille puhul on oluline ka nende profülaktika. Teatud tingimustel on võimalik üksildustunnet vältida või seda oluliselt leevendada. Tavaliselt ei ole need tingimused kiiresti ja kunstlikult loodavad. Küll aga on võimalik neid teadvustada ja sihipäraselt enda ja teiste elus säilitada. Säilitada nii, nagu mistahes väärtusi, millest sõltub meie füüsiline ja vaimne heaolu. Üks võimalikke viise selleks on hoolitsevate suhete loomine, mis tähendab kellegi eest vastutamist ja hea seismist. Üksildase elu mõtestab enese vajalikkuse tunnetamine. Suhe, mis loob vajalikkusetunde, tõrjub üksilduse välja.
Kuna armastus hävitab üksildusetunde, siis on üksilduse ületamine usuküsimus. Seetõttu pole üksildase aitamisel oluline tegelda tema probleemi kui niisugusega, vaid tuleb aidata tal kogeda ja teostada oma elus jumalikku armastust. Ja üksilduse probleem hajub uues eneseleidmises.
Üksildust peletab ka usaldusväärsete inimeste olemasolu. See loob turvatunde. Alati pole oluline selliste inimestega vahetu suhtlemine ja oma probleemide jagamine. Piisab teadmisest, et usaldusväärsed inimesed on olemas. Oluline pole mitte lävimine, vaid kindlustunne – teadmine, et on olemas inimesed, kes ei reeda, ei silmakirjatse, kes oskavad kuulata ja kuuldust vaikida.
Kaasatus suhtlemisse on see, mis aitab üksildusest üle saada ja seda vältida. Selles osas saavad nii inimene ise kui ka teised tema kõrval nii mõndagi ära teha. Pole võimalik kunstlikult luua kiindumustunnet, küll aga saab ise otsida suhtluspartnereid, osaduskonda. Samuti võib suhtlusringkond laias tähenduses või ka konkreetne kogudus siin palju ära teha. On võimalik pakkuda inimesele lihtsalt võimalust teistega suhtlemiseks, veel enam – kaasata inimesi koguduse töölõikudesse.
Selle kõigega kaasneb sageli isikliku hingehoiu vajadus. Üksildusprobleemidega tegelemisel on aga isiklikus hingehoius reaalne oht nõustatava sõltuvuse tekkimiseks. Abivajaja, kes leiab hingehoidjas ainukese inimese, kellega oma muresid jagada, võib kiinduda sellesse suhtesse. Seda isegi nõnda, et ta ei saa enam üksinda hakkama ja pöördub kõigi otsuste langetamiseks näiteks pastori poole. Hingehoiu eesmärk pole aga muuta inimesi sõltuvateks, vaid õpetada neid iseseisvalt koos Jumalaga oma eluraskustega toime tulema.
Seega aitavad mitmed asjaolud inimese hinges, tema suhetes teiste inimeste ja Jumalaga kaasa üksildustunde vältimisele või leevendamisele. Ent küsimus pole mitte selle kibeda kogemuse elust väljalülitamises, vaid sellest õppimises, üksilduse kaudu arenemises. Samuti pole mitte alati ja igasugune üksildus taunitav, sest üksildusel on enamasti olemas ka vajalik, konstruktiivne iseloom.
Igaühes meist on oma privaatne paigake, et mõelda omi mõtteid ja unistada omi unistusi. Lähedus ei tähenda selle privaatsuse äravõtmist või ärakaotamist. Privaatsus laseb inimesel kasvada erinevaks, kordumatuks, hoiab lahustumast teises inimeses, saamaks päris teise sarnaseks. Järelikult, tõeliselt lähedane suhe lubab partnerile perioodilisi üksiolekuid – üksildust tundmata.
Maailm saab rõõmsamaks kui igaüks meist märkab teist inimest enda kõrval.
Tõnu Lehtsaare raamatu “Hingepilk” põhjal koostanud Piret Sadam
