Tegu on keskealise Hiiumaa mehega, tema ja ta perekonna andmed jäägu anonüümseks või teada vaid uurijaile. Tähtis on juhtumi struktuur, selle loogiline-aloogiline ülesehitus. Abikaasa oli läinud mandrile. Raivo oli koos kolme tütrega kodus. Kaks kümneaastast ja üks 17aastane neiu olid oma tuppa läinud ja tõenäoliselt uinunud, kui isa veel diivanil lesides kustutas hetkeks lugemistule. Natuke aega hiljem oli silmanurgast näha õuepoolse akna ees tume kuju. See oli sedavõrd graatsiline, et mitte enamat öelda, et ei sisendanud hirmu või muud sellist tundmust. Raivo tõstis uudishimutsedes pead.
Tänavavalguse kuma valas aknataguse heledamaks, mille taustal joonistus kena figuuriga vormikas väike naisesiluett intrigeerivalt välja. Mees nõjatus küünarnukkidele. Kuju lähenes diivanile. Silm oli pimedusega juba harjunud ja ruumihämaruses oli näha kena, pikkade mustade juustega noor naisolevus, kelle juukseid hoidis otsmikul koos metalne võru, mis sobis sinna hästi. Kõik oli fantastiline. Nägemuse jaoks õudselt hea, tegelikkuse jaoks lausa hullumeelsus.
Käega akna suunas märku andes tähendas see Raivole kaasakutset. Tont võtaks, nagu Kersna saadetes, mõtles peremees. Häälega ütles aga, et ei saa tulla, naist pole kodus, tütred jäävad omapead. Tegu paistis elukogenud külalisega, kes kostis seepeale tuppa, sisekõrva või otse ajusse, aga sellisena oli pareering arusaadav: „Pole midagi, võtame tüdrukud kaasa!“ Ta eemaldus üsnagi küütleval kõnnakul tüdrukute tuppa ja varsti oli näha, kuidas vanem tütar väljus transiseisundit meenutavas olukorras toast ja tema järel tulid noorukesed nagu kergelt vintis käest kinni. Raivo oli selleks ajaks püsti ning nad läksid teise korruse rõdule.
Daam mustas läks ees mööda nähtamatut treppi üles katuse ülapoolel oleva mattheleda ovaali suunas. Raivo lõi õla vastu eterniiti, nii et killuke kukkus alla. Ta hoidis hetkeks teise käega õlast, kuid jätkas tõusu. Varsti selgus, et pea ees heleda ovaali sisse. See oli vaid millegi tumeda ja palju suurema, mille mõõtmeid ega piirjooni ei osanud üllatusega hoomata, mahedalt valgustatud avaus.
Nad liikusid vaikides mööda koridori ja sisenesid vasakul olevasse ruumi, milles olid pukid. Kõik istusid, kuid üks pukk oli puudu ja kaunis juhtbrünett nõjatus seina vastu. Kerge peapööritus, ja varsti osutati käega väljumise märgiks.
Õues avanes eriskummaline vaatepilt: valgete plaatidega terrass, kaunilt, kuid kitšilikult voolitud piirdeaed. Hele kaetud laud, toolid. Pakuti istet. Taamal oli näha tumeroheline metsamassiiv, selleni viis ülikena rohuvaip, mis algas kohe terrassi servast.
Taevane Linda palus Raivot, et kuna ta on õppinud juustu tegema [Raivo oli lõpetanud Õisu tehnikumi piimatoodete tehnoloogina ja töötas suurfarmis], siis rääkigu sellest. Samal ajal pakuti lastele ananassimehu meenutavat jooki, ka Raivo jõi, ja toitu, mis meenutas kakaokisselli.
Raivo tundis seletamatut sensuaalset naudingut. Maitsmismeeled olid üliteravdunud, kuid tekkis psühholoogiline konflikt – nautida midagi nii head ja rääkida juustutegemisest. Kahetsusega tundis ta, et lõpetab oma seletuse koos maiustuse lõppemisega.
Ent see polnud ainus üllatus. Nüüd märkas ta, et näeb lapsi head maitsmas nagu kõrvalt ja siis juba ülalt, libisedes ikka kaugemale ja kõrgemale. Ta tahtis hüüatada, aga sai sõnasabast kinni. Järsku sasis värske tuulepuhang ta juukseid, kell oli pool viis, ta kõrval bussipeatuses seisis veel kolm-neli inimest. Täielik šokk. Ei lähe ju küsima: „Vabandage, millal ja kuidas ma siia sain?“ Õnneks tuli buss.
Varsti oli Raivo tööl. Kella kümneks lõhkus pea mis kole. Neli tabletti analgiini leevendas valu kuigipalju, kuid mitte seda ängi, seda mõistatust.
Raivo käis lõuna ajal kodus. Seal polnud mingeid erilisi tundemärke, vaid eterniitplaadi nurgast oli kild rõdul ja särgi alla vaadates paistis ka õlal marraskil nahk. Parem sellele mitte mõelda. Poest toodud pool kilo Emmentali pani ta muigega pooleks külmkappi.
Päeva teine pool läks füüsiliselt küll vähem vaevaliselt, kuid psüühiline pinge ei nõrgenenud. Kui isa kodus pärast väiksemate söögiaega köögis nõusid pesi, tuli sisse vanem tütar. Ta hakkas sööma ja küsis, mida paps ka head pakub. Raivo soovitas midagi külmikust võtta, ooteks selle seas ka juusturulli. Ent neiu ei leidnud juustu. Nad hakkasid koos otsima, varsti juba lausa fantastilistest kohtadest.
Raivo viskas köögirätiku lauale ja istus. Natukese aja pärast tuli tütar, vaatas tähenduslikult isa ja teatas: „Tead, paps, ma nägin täna öösel unes, et me käisime ufo peal.“ Ei ole vaja kirjeldada, millised tunded Raivot valdasid. Ta sai ka väikestelt mälestuspildikesi terrassist ja kakaokissellist, küll väga katkendlikke. See aga ei lihtsustanud sugugi asja. Tehnoloog, muigas ta endamisi.
Allikas: Igor Volke „Täiendatud ufopäevikud“, kirjastus Pilgrim
