Lisaks veele sisaldavad kehavedelikud ka meie keha elektrijuhtivust määravaid elektrolüüte (naatriumit, kaaliumit jt), mille taset reguleeritakse neerude ja hormoonide poolt. Kuna meie keha püüab pingsalt vee ja soolade vahekorda tasakaalus hoida, siis alarmeeritakse soolakoguse suurenedes neerude poolt kogu süsteem soolade lahjendamiseks vett kinni hoidma. Reeglina on selle tagajärjeks tursed ja veepeetus.
Nii südame-veresoonkond, seedeelundid, närvisüsteem, organismi ainevahetus kui ka hormoonide tootmine on kõik tugevalt sõltuvad piisava vee olemasolust. Veepeetusega püüavad koed elutähtsatele organsüsteemidele vajalikku veekogust tagada. Probleem seisneb selles, et rakkude poolt kinni hoitav vesi ei pruugi veepuuduses organitele mitte alati kergelt kättesaadav olla, see aga võib viia elundite alatalitluse ja sealt edasi krooniliste haigusteni.
Pidev veepuudus võib väljenduda peavalude, tõsiste migreenihoogude, väsimuse, ärevushäire, lihaskrampide, neerukivide, kõrge vererõhu, seljavalude, seedeprobleemide, kõhukinnisuse, mentaalse hägususe ja muude konditsioonidena, mis olukorra püsimisel sageli kroonilisteks haigusteks muteeruvad.
Optimaalse veekoguse taastamine kehas parandab oluliselt nii meie füüsilist kui psüühilist tervist. Nii näiteks on täheldatud, et dementsuse ja unustamisega hädas olevate vanurite mälu seisund paraneb tunduvalt, kui neile veejoomise vajalikkust pidevalt meelde tuletada.
Kuna täiskasvanud registreerivad oma janutunnet palju viletsamini kui lapsed, siis jäetakse dehüdratsioonis vaevleva keha signaalid sageli tähelepanuta. Tihti interpreteeritakse janutunnet hoopis näljana ning veepuudusest ei saada aru enne, kui see end tursete ja terviseprobleemidena ilmutab. Just seetõttu soovitatakse “näljatunde” tekkimisel juua esmalt ära klaasitäis vett – kui te end peale seda ikka veel näljasena tunnete, siis võib tegu tõesti olla tühja kõhu ja mitte januga.
Kehavedelikud (v.a. veri) moodustavad umbes 60% naiste kehakaalust. Õrnema soo puhul annavad tursed sageli märku kehas toimuvatest hormonaalsetest muutustest. Nii võib viljakushormoon progesterooni tugev langus enne menstruatsiooni tuua kaasa vee ja soolade peetuse, kuna sellega kaasneb ka antidiureetilise hormooni (vasopressiini) tõus. Kostüümi või pükstesse mittemahtumine teeb tuju pahaks ja lisab üleüldisele ebamugavustundele veelgi juurde.
Teadmatusest pöördutakse sageli tugevatoimeliste diureetikumide poole, kuigi need võivad veepeetust veelgi soodustada. Probleem seisneb laialtlevinud väärarusaamas, et liigne veejoomine ongi tursete peamiseks põhjustajaks. Diureetikumide kasutamise asemel oleks hoopis loomulikum ja terviklikum lahendus korrastada oma söögisedelit, juua piisavalt puhast (gaasita) vett ja anda kehale muutustega kohanemiseks aega.
Mõned soovitused keha veetasakaalu taastamiseks:
- Hoidu tavalise lauasoola tarbimisest, kuna selle soola vaeseks muudetud mineraalne koostis põhjustab sageli veepeetust. Väldi ohtralt peidetud lauasoola sisaldavaid valmistoite, poolfabrikaate ja kastmeid ning kasuta toidu maitsestamiseks hoopis ürte, küüslauku ja sellerit.
- Vaata üle oma kohvi, kihisevate jookide ja alkoholi tarbimine. Sageli arvatakse, et veejoomisena kvalifitseerub ka karastusjookide ja kohvi joomine, kuid tegelikult on need, vastupidi, just vett väljutava toimega. Nagu öeldud, mõjub negatiivne veebilanss turseid ja veepeetust soodustavalt.
- Suhkrud ja tärkliserikkad toidud ehk kiiresti imenduvad süsivesikud seovad endaga rohkelt vett. Vaheta rafineeritud jahu ja maiustused välja kiudainerikaste tervislikumate alternatiivide vastu. Lahustuvad kiudained reguleerivad keha veekogust, pehmendavad soole sisu ja kiirendavad ainevahetust.
- Tarbi päevas ca 25-35 ml vett iga kehakaalu kilo kohta, pool sellest veekogusest võib sisalduda toitudes (supid, mahlased aed-ja puuviljad jms.) Ca 70 kilone inimene peaks seega päevas tarbima 1,75-2,45 l vett. Vesi on looduslik diureetikum, mis võimaldab veepuuduse hirmus rakkudel rahuneda ja oma vanadest kinnihoitud varudest vabaneda.
- Suurenda puu- ja aedviljade hulka oma menüüs. Taimedes sisalduv struktureeritud vesi on parim, millega keha rõõmustada võid. Võimsad diureetikumid on arbuus, tsitruselised, seller ja kurgid.
Veetarbimise loogika on lihtne – inimesed, kes söövad palju kuivi toite (raf. teraviljad, sai-leib, liha, juust) peavad jooma rohkem, et saadavat naatriumi kogust ja kuivust tasakaalustada. Kui tarbida rohkem mahlast ja värsket, võib ka vähem juua. Seda, kas toit sisaldab rohkelt vett või mitte, võid eeldada, kui kujutad piltlikult ette, kui palju sellest läbi mahlamasina ajades mahla tuleks.
Looduslikud ja pehmed vahendid veepeetuse vähendamiseks:
- Tavaline nõges (Urtica dioica) on taim, mida juba antiikajal kasutati diureetikumi ja lahtistina. Nõgest kasutatakse sageli ka suurenenud eesnäärme ja urinaarsüsteemi probleemide korral. Nõgeseteed võiks tarvitada 10 päevaste kuuridena mõned tassid päevas.
- Võilill on laialt tuntud oma sapi läbivoolutust edendava ja maksa puhastava toime poolest, kuid see tänuväärne taim aitab ka seedeprobleemide, paistetuse, nahahaiguste ja tursete korral. Mitmekülgse võilille juurel on viirustevastased omadused, õied sisaldavad rohkelt antioksüdante ning lehed toimivad diureetiliselt.Tee tegemiseks valada 1-2 tl kuivatud võilillelehti üle kuuma veega ja mõned minutid tõmmata lasta.
- Peterselli-, tilli- ja kaselehe tee on eestlaste rahvaravis kasutatavad klassikalised veeväljutajad. Apteegis on saadaval on ka kaselehetabletid.
- Jõhvikad ja jõhvikamahl on organismi veekogust reguleeriva toimega.
- Roheline tee on populaarne jook ja kehakaalu alandaja, mis sisaldab võimsaid, polüfenoolideks kutsutavaid antioksüdante. Rohelise tee joomisega kaasneb kiirenenud ainevahetusest tulenev sagedasem urineerimine ning väheneb veepeetus. Päevas soovitatakse juua 2-3 tassi rohelist teed.
- Igasugune liikumine, aga ka massaaž on ainevahetuse tasakaalustamise ning lümfiringluse stimuleerimise jaoks võtmetähtsusega.
NB! Kui toidusedelisse tehtud muutused, piisav veetarbimine ja liikumine olukorrale lahendust ei too, tuleks kindlasti kontrollida, kas tegu pole mõne tõsisema haigusega. Kroonilist veepeetust võivad põhjustada nii maksa- ja neerutõved, lümfisüsteemi haigused kui südameprobleemid. Samas ei tohiks ära unustada, et ka mitmed ravimid (hormoonasendusravis kasutatavad preparaadid ja antibeebipillid; NSAID nagu aspiriin, ibuprofeen; beetablokaatorid jt) põhjustavad veepeetust.
Allikas: http://toitumistarkus.ee
