MINA TAHAN on teadmine, et inimene suudab, iseenda tahtmise järgi, luua muutusi või peatada muutused iseendast väljaspool. Mina TAHAN – inimene muutub jõuks, kui vaja siis vahendina relvaks, et suuta saavutada oma eesmärk – luua ise ennast väljaspoole iseennast – “Minu tahtmine sündigu – nii nagu minu sees olgu ka Maailmas minu ümber!”
Inimene öeldes – Mina tahan! – mõtleb – Mina tahan, et Maailm oleks Mina! Sel juhul ei oleks Maailmas ohtu tema vabadusele. Inimene kardab kaotada st alla jääda, kui kellegi või millegi muu tahe on tugevam kui tema enda oma, sest ta teab, et tema on välisega ühte seotud. Inimene tahab vältida võimalust, et tema peab kogema tunnet, millega tema ise veel toime ei tule. Inimene peab saama oma tahtmise, sest ta on otsustanud, et alles peale valitud tunde kogemist saabub lõpetatus ja tema saab oma vabaduse tagasi – tema on eesmärki täites oma sihtpunkti jõudnud.
Tunded tõusevad inimeste seest, riiu ja võitlusena, inimeste vahele, sest küsimus on viisis – KUIDAS – mil moel inimene ennast teostab. Kui ta vaatab eesmärki, siis ei näe ta teed, sest oma tähelepanu sihtmärgil hoides tahab ta iga hinna eest ja kohe sinna jõuda – kõik vahepealne on segav ja mittevajalik. Kuid seal vahel ongi Inimese TEE kui selline. Tema teekond, millel kõndides õpib ta oma kogemustest, õpilase ja õpetajana, kaasteeliste ja iseenda eludes ühteseotuna olles. Inimesed liiguvad ühes, samm sammu järel edasi – jõudes sügavamale ja kaugemale, lähemale iseendile.
Seotus muutub ahelateks, sest teised inimesed paistavad seisvat ise olemise vabaduse teel ees – seega tuleb see võimalus elimineerida – on Mina ja on Minu tahtmine – sest inimesel tuleb jõuda kohale iseendana elamise vabadusse. Sellest kaobki küsimus – Kuidas kõndida? – alles jääb tahe ära kogeda, et läbida maa lõppu. Inimene ei näe vabadust oma teel, vaid see on seal kaugel, peale kõike seda, mis tema ja vabaduse vahel seisab. Seal, tee lõpus, saab ta lihtsalt olla, sest tunnete kogemised jäid teele. Oma teed käies on inimene ise ja ka teised segavateks faktoriteks – see on elu, mille peab ära kogema. Teekond ei tundu kingitusena, vaid alles eesmärgi seljataha jätmine on tähistamist väärt sündmus, sest oma tee kogemine tunnetena on lõputu küünlapäevana paigalseis.
Mina tahan tunda ja Mina ei taha tunda – oluliseks muutub, kuidas ära tunda see, mida ei taheta tunda, et siis tahta endale seda, mida inimene ise tahab st lubab iseendal kogeda. Inimene ei taha olla kohas ega koos nende inimestega, kus ja kellest ta teab, et need saavad äratada temas tunde, mida ta tunda ei taha, sest ta teab, et tema ei tule sellega veel toime. Inimene võtab isiklikult ja enese pihta käivalt ning käivitab Mina TAHAN!, kui ta saab tunnetega kõrvetada – ta reageerib, sest tema ise tahab endale tunde valida.
Inimene ei salli neid inimesi, kes ei anna talle võimalust kogeda seda tunnet, mida tema tunda tahab. Ta on oma ellu kogunud, Mina tahan! järgides, need inimesed ja kohad, kes seal on – eesmärgiga kogeda tundeid, mida ta lubab endal tunda, sest siis ta teab, et tal on see võimalus ja ta usub, et see on tema õigus. Inimene tunneb endas kraapivat ärritust nende inimeste pihta, keda ta ei suuda näha ega ära unustada – need on need inimesed, kes ei ole teda hoidnud, vaid on oma nö hoolimatuse või tahtmisega sundinud inimest soovimatut tunnet kogema – teda tundega kõrvetanud. Inimene ütleb – too seal tegi talle haiget või tegi teda katki – teise inimese tahtmine jäi peale, kui tema pidi tundma enese jaoks valet tunnet ja seega jäi ta ilma selle tunde kogemisest, mida ta iseenda arvates vajas.
Tegelikult valib inimene ise, öeldes Mina Tahan!, endale tundeid, mille kogemist ta naudib või millega toime tuleb. Inimene ei talu ega taha, et teised talle soovimatuid tundeid jagaksid, mis siis, et ka sel juhul on tegelikult tema ise need kogemused iseendale valinud. Inimene seab oma ellu eesmärgid – sihid – mida ta on otsustanud endale valida, et siis selles kohas või selliste inimestega saada soovitud tunded kätte ja seega ütleb ta – Mina TAHAN!
Kohas, kus inimene ei saa kogeda seda tunnet, mida ta oli otsustanud end kohe saavat, peatab ta solvudes enese sees aja. Kunagiste otsuste täitumata jäänud eesmärgid on kui pingule tõmmatud nööride otsad, inimene ise ei ole oma otsustest lahti lasknud, sest tema ise ei ole seda iseendal lubanud teha. Sihile jõudmata tunneb ta hirmu, mille soovib kaotada – inimene kardab, et tema lood lõppevadki just selliste lõppudega, kus tema peab iseendale ütlema- Mina ei saa seda tunnet kogeda! Seda enesele öeldes kasvatab inimene endas tunde, mis aitab selle hetke mällu salvestada, et see meeles pidada ja mitte ära unustada.
Öeldes iseendale – Mina saan! – annab inimene sellega iseendale lubaduse, et tema saab seda tunnet kogeda ja seda tehes loob ta enesele puuduse. Inimene loob enese sisse vajaduse, et läbi selle täita tundmata tundest jäänud tühjust. Ta ütleb iseendale – Mina vajan seda tunnet! – ja seega teeb ta enese sees otsuse – Mina saan! – ja sellest tuleneb eesmärk, mis ootab täitmist. Vajadust endas kandes püüab inimene luua iseenese ellu kordusi, et kordustes taasluua juba ära olnud hetke, mis lõppeksid seekord teise tulemusega, sest alles soovitut tunnet kogedes saab ta oma eesmärgi lõppude lõpuks täidetuks lugeda.
Kuid kordused ei aita, sest need ei täida inimest – temast ei piisa, et suuta ära muuta juba ära olnud hetke. Ükskõik kui kõvasti ta nõudvalt „Mina Tahan!” enese sees hüüaks, see ei muuda minevikus toimunut. Inimene otsib, kordusi luues, võimalust – KUIDAS saada endale see, millest ta ilma jäi, et anda iseendale luba olla vaba, püüdmata enam iseennast, eesmärgi nimel kontrollida.
Mina ei saa! – Mina saan! – Mina tahan! Hoides kinni sõnadest – Mina ei saa st Mina jään ilma – pole selles kohas lõpetatust, sest tunne kestab seni, kuni inimene laseb sellest lahti, kuid lahti laskmine oleks allaandmine ja iseendale antud lubaduse murdmine. Inimese sees on protest võtta vastu teadmine, et oligi see, mis oli ja seda, mida ei olnud, seda ei saagi selles hetkes kunagi olema. Inimeses on hirm kogeda armastuse puudumist – Mina saan selle, mida mina tahan, sest ma vajan seda! – see oleks tõestus, et tema on armastatud ja hoitud.
„Mina ei saa – mina ei ulatu siit edasi ja ei saa kogeda tunnet, mille tundmise jaoks ennast avasin – mina ei saa seda, mille pärast tulin ja astusin. Ootused täitumisele – Mina tahan! ja Mina ei taha! – rahulolu ja rahulolematus – enese kaitsmine ja iseenese eest seismine, et enam ei tunneks või saaksin vajaminevat tunda. Keegi teine annab ja võtab tunde – avab minu sees ukse – äratab tunde üles – mina vajan armastust, sest mina ise ei tunne armastust iseenda sees ära – ma olen kaotanud, sest tunnen hirmu, et ilmajäetuna olen armastusest ilma jäänud. Teine ulatub mind puudutama, ulatub sügavale minu sisse – mina olen haavatav, minule saab haiget teha – mina TUNNEN kõike enese sees.”
Inimene kasutab ärganud tunnet mälestuse loomiseks. Tema seob sõlme, et hoida ära olnu olevaga ühes. Inimene ei julge tundesse vaadata, sest aegu varem tundega kõrvetada saades kaotas ta usu, et on armastuses hoitud – siis poleks ta tundnud enese sees seda, milleni tema ise ei suuda ulatuda. Tunne oli kõikjal tema sees ja tema ise ei saanud selle seest välja.
“Tule ja võta ära! Anna minule minu rahu tagasi! Sina ei hoidnud minul käest ega aidanud tunde seest välja. Üksi mina ei tule toime, sest kardan ennast ära kaduvat ja ilma Sinuta ei ole minul mitte kedagi, kes saaks mind hoida. Sina ulatusid minuni, kui puudutasid, kuid Sina ei võtnud ära minnes mind kaasa – mina jäin oma tunnete sisse – mina õppisin, et ei saa Sind usaldada. Mina unustasin armastuse suuruse ja ma ei näinud, et Sina andsid mulle minu enda kingituseks – mina nägin seda, mida mina tundsin.”
Kui inimene oli tunde sees, siis ta uskus, et on Maailma sees üksinda ja ta ei usaldanud enam armastust, seega otsustas ta kontrollida seda, mida, millal ja kuidas tema ise lubab endal tunda – inimene lõin enese sisse iseenda üle kontrolli, sest tema sees oli hirm tundeid kogeda. Need kohad, kus inimene otsustab enese sees – Mina saan! sest Mina tahan! – on kohad, kus inimene ei suuda iseenda tunnetega seonduvat ega toimuvat kontrollida.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: 4 lihtsat viisi, kuidas lõpetada ülemõtlemine ja leida hingerahu
Avasta oma südame tarkus ja päästa valla omaenda ehtne vägi
Dalai-Laama 10 mõtlemapanevat tsitaati
13 väekat mõttetera vaimsetelt õpetajatelt
Üheksa võtmetegurit kõrgema teadvuse poole püüdlemiseks
