Mina olen…
Alati on vaja kõigele panna nimi, et me ta hiljem ära tunneksime ja teaksime, kellega või millega on tegemist. Laps sünnib ja me paneme talle nime. Raamat sündis ja tekkis kohe ka pealkiri. Kardame midagi, paneme sellele nime ja kohe on kartus väiksem või vähemalt äratuntav.
Paljud kardavad pimedust, me nimetame seda pimeduseks, aga tegelikult on see valguse puudus, me teame seda küll, aga nimetame nii, nagu oleme harjunud. Enda sisse ei ole kerge vaadata.
Tunded on lihtsalt tunded. Me ise nimetame neid negatiivseteks ja positiivseteks. Negatiivne tunne kannab endas informatsiooni, et minuga ei ole kõik hästi. See tunne on nagu äratuskell. Ning see inimene, kellega seoses negatiivne tunne käivitus, on aga nagu kirjakandja või sõnumitooja. Nendega me ju ei pahanda, miks me siis pahandame nende inimestega ja solvume nende peale, kes meis neid tundeid äratavad?
Raskustest ja muredest ei taheta teistega rääkida ning niiviisi kogutakse endasse liiga palju, kuni mõnel võib tekkidagi tunne, et nendest vabastab ainult surm. Kui kerge on oma tundeid tunnistada?
Kasuta oma ratsionaalset mõistust. Võta paber ja pliiats ning pane oma tunded kirja ja mõtiskle nende üle.
Teadvusta endale, milliseid tundeid tunned valdavalt ehk sageli või praegu, nimeta need ja pane kirja vähemalt 5-10 peamist. Analüüsi igat tunnet selliselt, et kui suure osa ta sinu elust võtab, kui tihti ta esineb, võid panna protsentides, kus sada protsenti oleks väga-väga sageli esinev tunne; või hinda 10ne palli süsteemis nii sagedust kui tunde tugevust. Loetle tundeid, mille avaldumine sinus või teistes sind pahandab. Proovi ette kujutada, mis sind nendes tunnetes hirmutab või muretsema paneb.
Mida saame ise iseenda heaks teha?
Esimene samm – muuda oma mõtteid!
Kuula ja pane tähele oma sisemonoloogi. Pööra tähelepanu sellele, mida sa enda kohta räägid endale ja teistele. See peegeldab sinu mõtete kvaliteeti. Avasta oma intuitsioon ja õpi niimoodi saama kontakti oma sisemise teejuhiga ehk oma hinge häälega. Sinu keha ei valeta, nii et tunneta oma keha ja jälgi selle aistinguid. Ole teadmishimuline ja uudishimulik. Uued teadmised ja tarkused stimuleerivad aju, sinu vaim püsib erksana. Ole loominguline, õpi uusi oskusi või tuleta meelde, mida sulle meeldis lapsena teha. Kui see oli joonistamine, siis alusta uuesti. Võid õppida mõnda pilli mängima või hakata tegelema spordiga. Hinda oma valikuid enne otsuse langetamist. Kuula ennast ja teisi, kuid otsuse teed ikka sina, oma vajadustepõhiselt. Otsi lahendusi ja tea, et sinu elu eesmärk on saada võimalikult palju kogemusi. Õpi juhtima oma tundeid ja sellega ka oma saatust, see on sinu enda teha!
Teine samm – muuda oma suhtumist!
Ole teadlik oma vajadustest. Vaikuses mediteerides või analüüsides saad endast teadlikuks. Tee asju, mis sulle meeldivad ja mida naudid. Muuda oma suhtumist tunnetesse. See on hinge viis sulle teada anda, mis su elus praegu toimub. Sina ise otsustad, kas näed toimuvat konflikti või probleemina või hoopis kogemustena, millel on tähendus ja eesmärk.
Leia tunnete väljendamiseks mooduseid, mis ei kahjusta sind ega teisi. Kui tunned vajadust nutta, siis tee seda kohe, kui seda vajad. On hetki elus, mis tõesti panevad nutma, see aitab eluraskustega hakkama saada. Kui nutad, siis nuta nii kaua, et silmad on pestud ja klaarid. Kuni silmad on veel nutmisest punased, siis seda on vähe, oled ennast haletsenud ja see ei vabasta, nuta veel.
Kohtle ennast nii, nagu sa kohtleksid teisi. Kui sinu tütar või poeg oleks samas olukorras, siis mis nõuandeid sa talle jagaksid? Armasta! Võta vastu sulle pakutud armastus ja jaga oma armastust maailmaga.
Andesta! Andesta eelkõige endale. Vahel tuleb andestada endale ka seda, et veel ei suuda andestada teisele. Naerata! Vaata multifilme, komöödiaid, lõbutse koos teistega. Otsi tegevusi, mis sulle naeratuse toovad. Ole mänguline, tantsi.
Ole tänulik! Oma vanematele tänulik selle eest, et sina said sündida. Oma lastele tänulik, et nad sulle külla tulid, sündisid tänu sinule, oled andnud elu edasi, jne.
Ole lootusrikas! Isegi kui sul on praegu raske ja hinges on pimedus. Seal, kus on lootus, pole hirmu. Tundemaailm paneb meile nagu päikeseprillid ette, mis värvivad meie maailma omal moel. Masenduses olles näeme maailma hallides ja mustades värvides. Samas kui oleme rõõmsad, näeme ka enda ümber rohkem rõõmsaid inimesi ja häid võimalusi. Mäletame elus olnud häid asju, meil on kerge endale loota ja ennast usaldada. Julgeme usaldada ka teisi ja usume paremasse tulevikku.
Palju tundeid on ära tuntud ja endast läbi lastud. Inimestel on peale tunde vabastamist vajadus ennast millegi muuga täita, sest sees on avanenud suur ja puhas ruum. Loomulikult on hea see täita positiivsete tunnetega. Ka siis, kui ei saanud päriselt negatiivset tunnet välja, ka siis sobib endale positiivseid sisendusi öelda. Ja alati, kui abi vajad, palu seda sõpradelt või mine julgelt teraapiasse.
Autor: Pille Teearu
Allikas: Pille Teearu “Tunneme tundeid”, kirjastus Pilgrim
