Kuigi tehniliselt pole suvi kuhugile kadunud, sai selle nädalaga otsa suve tunne. Põhjuseks ikka see lapsepõlve lõpu algusest ellu tunginud koolirežiim. Efekt ei piirdu koolis käijatega, sest allutab uuele elule praktiliselt kõik liiklejad ja enamuse ülejäänud sotsiaalsetest protsessidest. Üldiselt on kool hea asi ja mõningane meeletusk on vabandatav filosoofilise "ei ole head ilma halvata" ohkega. Lohutuseks oleme järgmiseks kevadeks jälle targemad ja oskame vastata nii mõnelegi täna veel vastust ootavale suurele küsimusele.
Suvine distants kooliperioodiga võimaldab mõtelda nagu kombeks on öelda – “väljaspool kasti”. Kooli võikski näha suuremalt kui kastistatud formaalharidus, sest mida kauem inimesed elavad, seda kauem peavad nad töötama ja seda enam toimub õppimine informaalselt, see tähendab, et paljuski juhuslikult, ilma plaanide ja reegliteta, koolipingi ja õpetajateta, juhtudes elu osana ning sõltudes õppija enda avatusest olla vastuvõtlik ja õpihimuline. Pealegi eeldab muutuste tempo jätkuvat enesetäiendamist ka neilt kes on juba jõudnud siduda senise tarkuse abil mõne palgasadama kai külge.
