Suvine distants kooliperioodiga võimaldab mõtelda nagu kombeks on öelda – “väljaspool kasti”. Kooli võikski näha suuremalt kui kastistatud formaalharidus, sest mida kauem inimesed elavad, seda kauem peavad nad töötama ja seda enam toimub õppimine informaalselt, see tähendab, et paljuski juhuslikult, ilma plaanide ja reegliteta, koolipingi ja õpetajateta, juhtudes elu osana ning sõltudes õppija enda avatusest olla vastuvõtlik ja õpihimuline. Pealegi eeldab muutuste tempo jätkuvat enesetäiendamist ka neilt kes on juba jõudnud siduda senise tarkuse abil mõne palgasadama kai külge. Aga elumeri on tormiline ja vanad teadmised pole enam kuigi vastupidavad.
Näiteks kes teab milles seisneb inimkonna ülesanne 21. sajandil? Kui veel vanast harjumusest jätkataksegi pikemate plaanide kavandamisega, annavad viimased kümmekond aastat aimu kuivõrd vähe oskasime arvata isegi lähedaid ajahorisonte, ehk milline on tänane maailm. Olulist rolli ennustamise keerukuse kasvus on mänginud tehnoloogia. Sest kes oleks osanud ennustada palli ja hüppenööri asemel ekraanidega lapseks olemist, töökoha ja riigipiirideta töö tegemist või inimliku ahnuse kombineerumisel informatsiooni tehnilise käitlemisega sündinud ülemaailmset finantskriisi, unustamata loomulikult Facebooki, millesse logib endastmõistetava kergusega juba iga teine internetiga ühenduvatest inimestest. Huvitav millega meid homme üllatatakse?
Suvel jäi silma kaks kastist väljas mõtlemise näideteks sobivat tähelepanekut. Üllataval kombel jõudsid mõlemad autorid iseseisvat rada pidi sarnasele järeldusele, et teadmiste asemel oleks aeg hakata õppima teadmatust.
Jamie Holmes kirjutab The New York Timesis pealkirja all “Teadmatuse õpetamisest”. Lugu algab meenutusega Arizona Ülikoolis arste õpetanud kogenud kirurgi juhtumist, milles viimane pöördunud kaheksakümnendatel kooli poole ettepanekuga avada kursus ignoratntsusest meditsiinis ja muudes valdkondades. Ülikoolile idee eriti ei meeldinud ja nad soovitasid õpetlasel kursuse nime muuta. Kogenud daam ei jätnud jonni ja väitis vastu, et kuigi õpikust leiab kümmekond lehekülge näiteks kõhunäärme vähist, ei kõnele see fakt mitte teadmiste suurusest, vaid hoopiski vähedusest, mistõttu tõuseks õppijate silmaringi avamisest kasu nii neile endile kui patsientidele. Pärast mõningast debatti sündis siiski kursus “Teadmatuse 101” mida asus rahastama sealne arstide liit. Artikkel tõdeb, et taoliseid teadmatust valgustavaid kursuseid pole kuigi palju, mistõttu ähvardab kõikides pikalt õppimist eeldavates valdkondades oht, et õppurites ja nende klientides hakkab levima veendumus nagu pärast õppimist oleks kõik selge. Tegelikkus on vastupidine – mida rohkem saame teada, seda rohkem avastame ja põhjustame uusi küsimusi umbes nagu saarel mille rannajoon kasvab, kui suurendada saare pindala. Seda teadmiste saart ümbritseb teadmatuse meri. Mida võikski siis rohkem uurida.
Teine lugu on seotud kahe mehe vestlusega, milles esimene on Nobeli preemiaga pärjatud psühholoog Daniel Kahneman. Preemia sai ta majanduses, kuna demonstreeris kuivõrd raamatupidamislikult ebaratsionaalselt ning pigem emotsionaalselt tegutseme oluliste asjade üle otsustades. Kahneman oli huviga lugenud Noah Yuval Harari raamatut “Sapiens” milles teda köitis eriti peatükk “Teadmatuse avastamisest”. Kokku saades uuriski ta, kuidas Harari sellisele tähelepanekule jõudis? Vastus kõlas umbes nii – elame esimest korda olukorras, milles teadmiste paljususe tõttu ei ole me võimelised ennustama järgmiste dekaadide sündmuseid.
Nende kahe näite järeldusena pole tuleviku nägemisel abi sellest kui õppida vähem, st olla teadmatuses. Küll aga peaks rohkem uurima just seda teadmatust.
Autor: Kristjan Port
Kuula Kristjan Pordi tehnoloogiakommentaare Raadio 2 eetris E-N kell 13-14 vahel SIIT
