Tüdruk, sina oled ilus, ehk vanema sõbranna nipid ja nõuanded

Intervjuu raamatu “Tüdruk, sina oled ilus” autori Agnes Kajanderiga

Miks või mis ajendas sind sel teemal raamatut kirjutama?

Tänapäeva meedia uputab meid üle infotulvaga, teiseks esitab tohutul hulgal nõudmisi. Täiesti veatuks timmitud fotod, arvutu hulk kõikvõimalikke ilunippe, tootesoovitusi, toitumisnõuandeid jne jne võivad juhtme kokku ajada igalühel meist, rääkimata noortest, kes sellesse karusselli alles astuvad.

Sellest ajendatuna tekkiski mul soov jagada kõiki oma ligi kahekümne aastase ilutoimetajakarjääri jooksul tehtud järeldusi ning läbiproovitud nippe ja teadmisi, mida erinevatelt psühholoogia-, toitumis- jm õpingutelt läbi aastate ammutanud olin. Teha seda võimalikult ausalt, siiralt ja omaenese kogemusele toetudes – justkui sõbranna.

Mäletan, kuidas ma ise noore neiuna taolisest toetusest väga puudust tundsin. Kellestki, kes on niiöelda jalgratta juba enne mind kokku pannud ja teab sellest protsessist üht koma teist. Õppisin ja katsetasin, tihti omaenese heaolu arvelt. Mõte, et saan ehk nüüd abiks olla mõnele sarnasele tüdrukule, oli minu jaoks kirjutamisel väga oluliseks motivaatoriks.

Tõsi, ega lõplikke tõdesid polegi olemas ja endale sobivaima peame kõik siiski ise läbi tunnetama, kuid samas ma väga usun naistevahelisse toetusesse. Kokku hoidmine ja kogemuste vahetamine suurendab ju lõppkokkuvõttes meie kõigi väge, kas pole?

Kellele sinu raamat mõeldud on, kes võiks siit kõige enam nõuandeid ja tuge saada?

Raamatut kirjutades mõtlesin eelkõige tüdrukutele ja noortele naistele, kuid päris konkreetset vanusepiiri ma välja ei tookski. Kindasti on raamat huvitav neile, kes alles hakkavad naisteteemade vastu huvi tundma ning kõike sellega kaasnevat avastama, kuid olen täiesti veendunud, et inspiratsiooni ja lugemis- ning kaasamõtlemisrõõmu leiavad siit ka näiteks nende emad, naised üleüldiselt. Räägin raamatus ju teemadel, mis on mitte ainult noortele, vaid kõigile naistele juba ajast-aega huvi pakkunud – ilu, toit, suhted, armastus jne.

Mis on sinu kõige olulisemad nõuanded noortele tüdrukutele?

Põhimõtteliselt on neid soovitusi kaks – kui neid järgida, loksuvad paljud asjad juba iseenesest paika.

Esimene oluline nõuanne. Õpi end tundma ja armastama just sellisena nagu sa oled – varbaotsest peanupuni täiesti unikaalne ja ilus! See, muide, on sajaprotsendiline tõde ja pole mitte mingit mõtet oodata minu eani, et seda läbi saja erineva (ja sageli valusa) kogemuse lõpuks mõista!

Teine oluline soovitus on sõlmida endaga väga konkreetne leping: ma olen enda jaoks prioriteet ning luban end hoida ja aktsepteerida mis iganes olukorras. Elu laineharjal on enese tunnustamine lihtne, kuid elus võib ette tulla nii üht kui teist ning antud leping peab kehtima ka siis, kui asjad ei lähe nii nagu planeerisid või eeldasid. Elu on üks suur õppeprotsess ning kõikvõimalikud vead, üles-alla hüpped ja käänakud selle protsessi loomulik osa. Hoia ja aktsepteeri end nii heas kui halvas, tingimusteta.

Mis on sinu arvates kõige suuremad probleemid naiseks sirgumise teekonnal?

Enese pidev võrdlemine teistega ning püüd sobituda. See on ühele noorele paras stressiallikas, eriti ajastul, mil ilu kriteeriumid on tõstetud täiesti ebareaalsetesse kõrgustesse.

Nutiajastul vaadatakse teineteise elusid tihti distantsilt, adumata, et see kõik võib olla ja tihti ongi kõigest illusioon. Instas, Facebookis või kusiganes mujal meedias teiste kauneid pilte vaadates võib kergesti tekkida tunne, et oh, mis selle ja tolle elul viga, ta ju nii veatult kaunis ja muretu… Kaunite kuvandite surve võib panna noori (ja mitte ainult) tundma end vähem väärtuslikuna ning kui sel tundel sabast kinni ei saa, viib see varem või hiljem sisemise krahhini.

Mida soovitad emadele tütarde toetamiseks kõige esmalt tähele panna?

Mina usun, et kõige olulisem ja mõjusam toetus on eeskuju, see, kuidas ema ise endasse suhtub. Kas ta hoolitseb nii oma välise kui sisemise ilu eest, hindab oma unikaalsust ning kohtleb end austuse ja heatahtlikkusega? Kui emal endal on enesearmastusega probleeme, on suur oht, et ta „pärandab” ma-pole-piisav-tunde edasi ka oma tütrele.

Lisaks iseendaga heale läbisaamisele saab iga ema oma tütart toetada ka lihtsalt sõnadega. Lapsele maast-madalast öeldud sõnadest saab tulevikus tema enda sisemine dialoog. On see toetav või pigem kritiseeriv? Kas laps hakkab vea puhul ennast sarjama ja maha tegema või ütleb “pole viga, järgmisel korral õnnestub paremini”?

Vaata Agnes Kajander raamatu “Tüdruk, sina oled ilus” kohta kirjastus Pilgrim kodulehelt.