Uurimust juhtis rakendusmatemaatik Safa Motesharre i ja peamiselt kasutati uut inimese ja looduse dünaamilist mudelit (Human and Nature Dynamical Model – HANDY). Pidades silmas seda, et ühiskonna kokkukukkumise hoiatusi peetakse tihtipeale äärmuslikuks või vastuoluliseks, otsustati uurimuses muu hulgas kõrvutada tänapäevaseid protsesse ajalooliselt toimunuga. Sellega leiti, et tõusu ja languse tsükkel on läbi ajaloo pidevas kordumises ning sinna viinud sündmusi ühendavad sarnased jooned.
Paralleelid ajalooga
Uurijad vaatlesid Rooma, Hani, Maurya impeeriumi, guptade riiki ning mitmeid arenenud Mesopotaamia riike ja kinnitasid, et isegi arenenud ning keerulised tsivilisatsioonid on ennast hävitanud. Teadlased uurisid nende ühiskondade kokkukukkumiseni viinud inimese ja looduse dünaamikat, tuvastades kõige silmatorkavamaid ja omavahel seotuid tegureid, mis selgitavad nende tsivilisatsioonide hävingu põhjusi.
Nendeks osutusid populatsioon, kliima, vesi, põllumajandus ja energia. Uurijate sõnul võivad need tegurid viia ühiskonna kokkukukkumiseni, kui need koonduvad kahte probleemi – esiteks ressursside liigset kasutamist ja teiseks nende ressursside ebaõiglast jaotumist eliidi (rikaste) ja masside (vaeste) vahel.
Tänapäevane ühiskonna kihistumine on selgelt seotud tarbimiskultuuri ning sellega kaasneva ületarbimisega ja industrialiseerunud riikides asuv eliit on vastutav mõlema probleemi eest. Rahvamass, mis toodab rikkust, saab sellest vaid väikese osa, sest ülejäänud kuhjub eliidi omandusse: peaaegu pool maailma rikkusest kuulub vaid 1% elanikkonnale ning maailma 85 rikkamale inimesele kuulub sama palju raha kui 3,5 miljardile vaesemate hulka kuuluvale inimesele.
Kaks stsenaariumi
Teadlased ei usu, et tehnoloogia areng päästaks ühiskonna hävingust. Nende sõnul võib tehnoloogia tõsta ressursside efektiivsemat kasutust, kuid see kipub suurendama nii ressursside tarbimist per capita kui ka ressursside väljavõtmise mahtu. Viimase kahesaja aasta jooksul on põllumajanduse ja tööstuse produktiivsuse tõus tulnud suurenenud ressursside kulutamise arvelt.
Mudeliga vaadeldi kahte stsenaariumi, mis võivad meie ühiskonda kokkuvarisemiseni viia. Motesharri jõudis koos oma kolleegidega järeldusele, et tänapäevast maailma peegeldavates tingimustes on varingut keeruline vältida. Uurijad leidsid, et isegi konservatiivsete hinnangute puhul hakkas ühiskonna allakäik väga kiiresti ning tugevalt toimuma.
Esimeses stsenaariumis leiti, et väikese eliidi grupiga tsivilisatsioonis, mis on ressursse optimaalselt kasutades olnud näiliselt jätkusuutlikul teel juba pikemat aega, hakkab eliit siiski liigselt tarbima, millega kaasneb nälja levimine muu elanikkonna hulgas. See omakorda võib kaasa tuua ühiskonna kokkukukkumise. Teadlased rõhutavad, et see kokkukukkumine toimub ebavõrdsusest tingitud näljahädast, mis põhjustab töötajate kadumise, mitte loodusprobleemidest.
Teises stsenaariumis keskenduti ressursside liigse tarbimise vaatlemisele, leides, et mida kiiremini kasutatakse ressursse ära, seda kiiremini toimub lihtrahva hääbumine. Kuigi eliit suudab veel natuke aega teiste arvelt õitseda, hääbuvad esmalt tavainimesed ja seejärel ka eliit.
Muudatused võivad hävingu peatada
Mõlemas stsenaariumis on eliidil rikkuse monopol, mis pehmendab nendele mõjuvaid keskkonnaga seotud hävingu mõjusid, viies eliidi hukule lihtrahvast hiljem. See viib mentaliteedini, kus jätkatakse oma hävituslikku eluviisi vaatamata eelseisvale katastroofile. Sama mehhanism võib seletada ka seda, kuidas ajaloolised tsivilisatsioonide hävingud said toimuda eliidi kaudu, kes näisid ise olevat täiesti teadmatuses, et on teel hukule.
Seda probleemi võime märgata ka tänapäeval. Vaatamata sellele, et suur osa rahvast on teadlik, et süsteem on ühiskonda hävinguni viimas ning nad soovivad korraldada muudatusi ühiskonna struktuuris, et seda vältida, keeldub eliit ja nende toetajaskond seda arutamast, kippudes pigem asjakohaseid algatusi blokeerima.
Teadlaste sõnul ei pruugi meie ühiskonna häving olla vältimatu. Õiglased poliitilised ja struktuursed muudatused aitavad ühiskonna kokkukukkumist vältida ja ehk isegi viia stabiilsema tsivilisatsioonini. Inimkond peab astuma samme, et leevendada varalist ebavõrdsust ning ressursside raiskamist. Uurijate sõnul oleks vajalikeks meetoditeks vara õiglasem jaotamine, tarbimise märkimisväärne vähendamine, toetumine taastuvenergiale ning populatsiooni kasvu vähendamine.
See uurimus annab häirekella valitsustele, korporatsioonidele, ettevõtetele ja tarbijatele üle kogu maailma. Me peame mõistma, et meie praegune ärimudel ei ole jätkusuutlik ning kui me tahame jääda püsima, on inimkonnal vaja kohe läbi viia muudatusi poliitikas ning ühiskonna struktuuris.
Allikas: www.telegram.ee
