Suhted kui peegel
Mu eneseteostusega seotud ja küsimusele “Millist elu ma tahan?” vastuse otsingutel on suhted olnud hindamatu väärtusega suunaviidad. Eriti üks pikem suhe toimis miskipärast nii, et iga kord, kui ma tahtsin libiseda mugavustsooni ja hiilida kõrvale oma suurimate eesmärkide poole liikumisest, keeras mu partner iga kord mingi jama kokku. Olin vihane ja küsisin: “Kuidas Sa võisid??? Jälle???” ja lõpuks sain alati aru, et neid küsimusi küsis mu kõrgem mina minult. Kuidas Sa võisid uuesti minna tagasi asjade juurde, mida Sa tegelikult ei armasta jne. Suurepärane, aga üsna piinarikas enesearengu tööriist.
Samamoodi oli üks mu pikk suhe … armas ja tore, aga siiski mitte päris see, millest ma olin unistanud. Kui tagasi vaadata, siis samal ajal tegin ma tööd, mida ma armastasin, aga mis ei olnud ka mu suur unistus.
Igatsus
Mu teisel Nice’i reisil ronisime sõpradega mäe otsa, kus on suurepäraste vaadetega platvorm ja park. Seal üleval mängis üks tänavamuusik kitarri ja tema kitarril oli kiri “Wish you were here” (“Soovin, et oleksid siin”). Küllap oli tal sellega oma lugu, aga mind puudutas ka – imeilusas kohas reisil olles on ikka vahel igatsus armsate inimeste järele ja tunne, et nad võiksid ka seal olla, et nendega kõike seda ilu jagada. Samas oli see ka äge meeldetuletus – esimesel reisil olin just nendele sõpradele, kellega nüüd seal viibisin, kirjutanud sama lause “Wish you were here!”. Soovid täituvad.
Täiuslik põgenemine
Vahel tuleb ette selliseid salapuhkusi, kus on tore kellegi erilisega lihtsalt maailma eest ära kaduda. Ühel sellisel ootas mind ja mu kallimat meie toas maalilises Vihula mõisas laual reklaamvoldik pealkirjaga “Your perfect escape” (“Sinu täiuslik põgenemine”) – paremini poleks sel hetkel saanud öeldagi!
Kaaslased on peeglid
Olen pidanud märgiks, kas olen õigel teel ja õiges kohas, ka seda, millised inimesed mu ümber satuvad. Töökohas ja tegevusalal, mida tõesti armastad, tekivad sõprussuhted sama tundvate töökaaslastega imelihtsalt. Samuti oli mul võimalus oma teooriat katsetada pärast keskkooli, kui jätsin kaks ülikooli pooleli, enne kui astusin Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima. Esimeses ülikoolis ja erialal, mida paar kuud õppida püüdsin, tundsin end nagu UFO, maaväline lendav objekt – ma olin nii teistsugune kui mu kursusekaaslased! Teises ülikoolis ja teisel erialal olid juba palju toredamad inimesed, kellega ühisosa oli suurem, aga ka mitte siiski päris need õiged. Tartu Ülikoolis sai kohe esimesel sügisel selgeks, et see on armastus ja need minu inimesed!
Õnn on hoiak
Vahel jääb ette reklaame, mis on lihtsalt nii ilusad ja andekad, et neid võikski vaatama jääda. Selles mõttes olen ma nõus nendega, kes seda üheks kunstivormiks peavad. Samas nii mõnigi kord, et mitte öelda enamasti, ei pane ma seejuures tähele ega tundugi eriti oluline, mida parasjagu reklaamitakse.
Martini on üks tootja, kes on teinud vist läbi aegade visuaalselt kauneid reklaame. Üks, mis mind inspireeris, koosnes baaris tehtud mustvalgest fotost ilusatest inimestest ning tekstist “Luck is an attitude” (“Õnn on hoiak”).
Mõtisklesin tol hetkel natuke selle üle, et õnn on hoiak; leidsin, et mulle meeldib see mõte; korrigeerisin oma hoiakuid suurema avatuse suunas ja hakkas juhtuma häid asju.
Allikas: Triin Katariina Tammert “Küsi ja sulle antakse”, kirjastus Pilgrim
