„Reeglid on loodud selleks, et neid rikkuda. Ärge lihtsalt painutage neid, vaid laske need õhku! Hävitage reeglid! Kukkuge reeglite järgimises läbi!”― Erik Kessels „Failed It!”
Juba töökoha vahetamine üksi on riskantne, aga kui oleme elus sellises punktis, kus kaalume lisaks tööle ka muude eluaspektide muutmist ja arendamist, võib selline iseenda taasloomine tunduda tõeliselt riskantsena ja teadmatus tuleviku ees hirmutada. Meil puudub garantii, et meie plaanid saavad ellu viidud just nii, nagu tahame. Vähe sellest, me isegi ei pruugi teada, mida me tahame! Võib-olla liigub muu maailm edasi kiiremini, kui meie jõuame enda uues „minas” kanda kinnitada. Ja üldse, äkki uus väljakutse polegi nii tulus, hea staatusega või, mis kõige hullem, me ei naudigi seda? Kindlam on jääda vanade liistude juurde.
Enamasti soovivad inimesed enne muudatust kõike ideaalselt, suisa 110% ulatuses ette teada ja kõigeks valmis olla. Ja kui see osutub võimatuks, on kiusatus üldse mitte alustada, loobuda ka kõige väiksemast sammust. Paljud võõra keele õppijad ei saagi keelt selgeks, kuna tahavad enne praktiseerimist uut keelt täiuslikult osata. Kuid ilma katsetamata ei saa me vajalikku kogemust ega tagasisidet. Just need kaks toovad teadmatusse selgust. Mitte enne kui alles esimesel tööpäeval uues kohas saame näha, millised kolleegid on ja kuidas nendega klapime; esimest pakkumist kliendile tehes saame tagasisidet, kas meie pakutu sobib ja kas meie äriideel on üldse lootust.
Tea, et kahtlemine on normaalne, sest meie põhivajadus on ju turvatunne! Turvatunde tagab tuttavlikkus ja seda isegi siis, kui see pole meie jaoks parim. Muutuste juhtimise juures ongi olulisim osata teadmatusega toime tulla ning hoolimata sellest, et on asju, mida me ei tea ega kontrolli, hakata siiski astuma.
Sa võid näiteks uskuda, et palgatöö on turvalisem kui ettevõtlus, kuid tea, et ka siin varitseb tegelikult teadmatus. Organisatsioonil võib tekkida vajadus kulusid kokku hoida, leitakse efektiivne viis, kuidas inimeste tööd AI-ga optimeerida, ettevõtte eesmärgid ei vasta enam ühiskonna vajadusele (olgu põhjuseks tehnoloogia areng, väärtuste muutumine vm) ja sinu töö muutubki ebavajalikuks. Sind koondatakse ja turvalisena tundunud igakuine palk kaob. Aktsepteerides fakti, et muutused on paratamatud ja sageli ka ootamatud, saad hakata tegutsema nende asjadega, mida suudad kontrollida.
Jah, teadmatus tekitab küll adrenaliini (olgu, tegelikult tekitab see stressi), aga sa saad seda enda heaks ära kasutada: see võiks olla sinu motivaatoriks suunata tähelepanu võimalustele.
Eespool oli juttu tehnoloogiavaldkonna tudengitest, kes teavad, et see, mida nad täna õpivad, on kolme aasta pärast, kui nad kooli lõpetavad, ilmselt juba aegunud. Tehnoloogia lihtsalt muutub nii kiiresti. Just seetõttu, et maailm meie ümber nii kiiresti muutub, on vaja arendada endas ka teadmatuse aktsepteerimise musklit.
Investeeri endasse! Arenda professionaalseid oskusi, uuri, õpi ja ole tähelepanelik maailmas toimuva osas; kujunda suhtevõrgustikku; võta tööelus juhtimine enda kätte ja puhka korralikult! Need kõik on olulised viisid, mis aitavad sul muutusteks valmis olla.
Mis on sinu töövaldkonnas viimase viie aasta jooksul kardinaalselt muutunud?
Suurim võimalus:
Kui oleme teinud rahu sellega, et ei suuda oma tulevikku sada protsenti turvata ja alati ainult õigeid otsuseid teha, saame lasta oma loovuse valla. Nii saame käesoleva töö fookusesse võtta ning enesearengule ja lahenduste otsimisele keskenduda. Vaimse vastupidavuse treeningus kasutatakse emotsioonidega toimetuleku harjutamiseks enda teadlikku ebamugavasse situatsiooni panemist. Nii areneb järk-järgult oskus kriisiolukorras mõistlikult tegutseda ja mitte paanikas alla anda. Vastupidavustreening ebakindlates situatsioonides kasvatab ka enesekindlust: „Mis iganes juhtub, mina saan hakkama.“ Sel viisil lood endale rohkem aega, valikuvõimalusi tegutsemiseks ning hoiad end füüsiliselt ja vaimselt tervena.
Suurim väljakutse:
Mida rohkem ebakindlust, seda suurem on soov kõike kontrollida või teise äärmusena käed hoopis rüppe lasta. Paradoks seisneb aga selles, et mida rohkem me püüame kontrollida, seda kitsamaks muutuvad valikud, seda rohkem stressi kogeme ja seda vähem julgeme katsetada ja eksida. Nii ei saa ju uued võimalused meie juurde tulla! Selle asemel näeme ainult kriisi ja ohtu, kõike seda, mida me ei kontrolli.
Hirmuga saab toime tulla kahel viisil: otsustada, et eksimine on inimlik ja see on võimalus saada tagasisidet, mis aitab uusi ja paremaid valikuid teha, ning aktsepteerida, et sa ei saa kunagi lõpuni kõike kontrollida. Nagu ülal mainisin: siin on võtmeks vastupidavuse treenimine.
Stardisammud:
Võta hoiak, et ükskõik kui hästi oma plaane teed ja end ette valmistad, ootamatused tulevad ikkagi. Tuleta meelde varasemaid kogemusi, mil tulid tundmatust olukorrast eluga välja, ning usalda, et küll leiad lahenduse selgi korral. Sa ei saa kõigeks ette valmistuda ja muretsemine ei aita.
Millist mängureeglit tahaksid ise rikkuda, et luua enda jaoks veidi ebamugav olukord?
Teadmatusega toimetulekut on võimalik treenida, alustades näiteks ebamugavate küsimuste esitamisest, uudsete ja sinu kompetentsist väljaspool asuvate tööülesannete vastuvõtmisest või miks mitte zumba-trenni minekust. Vali tegevus, mis tundub sulle võõras (kuid mis pole kahjulik) ning ole uudishimulik: kuidas sa toime tuled?
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Liisi Toomi raamatust “Valikute ristteel”.
