Kui vabastame oma elujõu, oma eluenergia mittevajalike toimingute tegemise alt, siis saame luua iga päev oma elu maksimaalse jõuga. Näiteks kui inimene tegelikult ei naudi koristamist, aga teeb seda seepärast, et peab tegema, siis hoiab ta niiviisi selle all oma energiat kinni. Ta võib hakata isegi enne koristama asumist tundma füüsilist ängistust, mõtlema ärevaid mõtteid – nii silmnähtavalt ei meeldi see talle. Kui ta aga vabastab oma energia selle alt – kui ta näiteks palkab endale koristaja või leiab mõne muu lahenduse -, siis vabaneb kogu see energia, mida ta hoidis koristamise ja sellest mõtlemise all kinni. Selle energiaga, selle jõuga – aga ka vabanenud ajaga – saab ta oma soove täitma hakata.
Tihti jääb osa eluenergiat kinni sündmustesse, mis on juba juhtunud. Näiteks mõnesse suurde emotsionaalsesse tülisse tollel hetkel lähedase inimesega (tihti just näiteks kallimaga) või siis väga positiivsesse sündmusesse, milleks võib olla näiteks lapse sünd või pulmad või ka emotsionaalselt väga tähtsa suure kingituse saamine. Eluenergia jääb sinna kinni, sest inimene kas väga nautis seda hetke ning tahab seda veel kogeda alateadlikult või see hetk tekitas temas palju hirmu ning ta soovib seda igal juhul vältida. Tegelikult peaks kõikidest (nii negatiivsetest kui positiivsetest) minevikusündmustest tõmbama eluenergia välja, sest ainult selliselt saame me maksimaalse jõuga luua igat oma uut päeva.
Mida rohkem tundeid ja mõtteid me ükskõik millises minevikuhetkes kinni hoiame, seda rohkem tegelikult me sinna ka energiat panustame. Võib tekkida küsimus, et miks ma peaksin oma suurimatest õnnehetkedest tõmbama oma energia välja, näiteks naistel on tihti selleks pulmapäev. Hästi inimlik küsimus, sest nii tore on ju hea emotsiooniga seda taas meenutada, seda uuesti läbi elada. Võtame kaks erineva polaarsusega näidet: elu nõukaajal ja pulmapäev. Mõlemad on elatud hetked, need on juba möödunud. Oma energia minevikust välja tõmbamine ei tähenda seda, et see hetk ära kaob, vaid inimene lihtsalt kogub oma energia minevikust kokku, sest seda rõõmu või kurbust, mida on minevikus kogetud, seda on puhtal energeetilisel kujul praeguses hetkes rohkem vaja. Kasvõi selleks, et luua veelgi rohkem rõõmsamaid hetki oma ellu. Me soovitame näiteks tõmmata oma pulmapäevast kogu oma energia välja ning selle õnnestumisest saate aru selle järgi, et olete hakanud seda meenutama täiesti neutraalselt. Sellest ei vähene teie vande suurus, mille te andsite sellel hetkel, ei vähene selle armastuse suurus, mida te saate igal eluhetkel oma kallimale jagada. Te võtate lihtsalt sellest konkreetsest päevast, sellest hetkest kogu oma energia välja.
Nüüd siis teise polaarsusega asi. Oletame näiteks, et nõukaajal oli inimene suure ettevõtte direktor, aga nüüd on koristaja. Sedalaadi elukäiguga inimesi on üsna palju ja paljud neist muudkui räägivad sellest, kui tähtsad nad praegugi on, kuna olid tollal nii tähtsal positsioonil, aga samas ei suuda nad tollast energiat tänasesse päeva tuua. Inimene saaks selle kunagise kogemuse energiat, mõttepanust ja tunnet kasutada, kui ta ei hoiaks neid minevikus kinni ehk teisisõnu – kunagistest saavutustest heietamine ei aita tänases midagi muuta, vaid kui tahta täna jälle olla direktor, siis tuleks selleks vajalikke samme astuda.
Harjutus. Seda, kas meie eluenergiat on jäänud mõnedesse hetkedesse kinni, saame kontrollida üsna lihtsalt. Kujuta endale ette ükskõik millist minevikusündmust ja siis hinda, kas suudad vaadata seda minevikupilti enda elust täiesti neutraalselt. Kui selle pildi vaatamine mingit emotsiooni ei tekita, siis on sellest hetkest kogu enda energia välja tõmmatud (see, kas teine või teised on oma energia sealt välja tõmmanud, on nende asi). Juhul, kui mõne seiga vaatlemine tekitab endiselt emotsioone ja tundeid, siis peaks jätkama sellest hetkest puhta eluenergia väljatõmbamist seni, kuni kogu sündmus tundub täiesti neutraalne – nagu vaataks selles sündmuses osalejaid nagu võõraid. Või vaadelge seda mälestust, püüdes olukorda mõista ja andestage osalejatele. Sa võid neid protsesse proovida, viies end hüpnoosisarnasesse olekusse ning võttes järjest ette minevikusündmusi või lastes oma sisetundel neid esile tuua. Iga minevikusündmuse puhul võid anda endale mõttes käsu, et ma soovin kogu oma energia sellest välja tõmmata. Võid ka seda visualiseerida, et tõmbad justkui värve piltidest ära, kuni need on neutraalsed, või siis kujutle, et tõmbad tundeid justkui niidistikke ära.
Selliste protsesside juures tasub endale teadvustada, et kas sa päriselt soovid kogu oma energiat praegusesse hetke tuua või pigem eelistad elada minevikus? Vasta endale täiesti ausalt, sest me ise oleme enda parimad hindajad ja ausaim publik. Tihti on hirm muutuste ees nii suur, et on raske minevikusündmusi ette kujutada ja neist energiat välja tõmmata. Selle järgi saadki endale teadvustada, et ma ei suuda kas andestada või leppida olukorraga. Sellistel juhtudel on hea teha endaga kokkulepe, et kuna mina soovin täielikult vastutada oma elu eest, siis ma tunnen, et mina olen väärtuslik igas hetkes ja mul on kogu jõud, et oma elu ise luua. Ainult mina ise vastutan oma elu ja õnne eest. Võid kasutada vabalt iseenda sõnastusi.
Tehes endaga sedalaadi kokkuleppe, annad sa oma alateadvusele märku, et nüüd on see aeg, kus sina ise astud rooli ja hakkad oma elu ise juhtima. Tavaliselt lähevad sellistel hetkedel inimese arenguprotsessid kiirelt käima ning ta saab kiiremini ja kergemini hakata oma unistuste poole samme tegema.
Aeg-ajalt võib tekkida tunne, et jõud on justkui kadunud. Üldiselt inimene tunneb ära, et mingitel hetkedel on ta justkui tugevam, tal on jõudu rohkem – mitte füüsilist jõudu, et kusagil jõusaalis harjutusi teha, kuigi ka see on üks jõu ilmingutest -,aga jõudu ja tahet, et tegeleda mingite asjadega, luua midagi oma elus.
Mõni päev tõuseme hommikul üles sellise energiaga, et täna on palju jõudu, täna hakkame looma endale mingit olulist asja. Endale olulist asja – ükskõik kas puulusikat või uut kooli, sisuliselt on see protsess üks- ja seesama. Aga mingitel päevadel energiat pole. Energia võib olla lisaks minevikuhetkedele kinni ka käimasolevates protsessides. (Näiteks kui kasutame arvutis või telefonis mõnda mahukat programmi ja arvuti või telefon kiilub kinni – tekib väike viivitus – siis täpselt samamoodi on ka energiaga.) Mõned protsessid võivad olla kiired – laheneda üleöö. Mõned protsessid on aeglasemad. Kõikide protsesside kiirust määravad mitu erinevat külge: esiteks see, kui kiiresti suudab sisetunne seda lahendada energeetilisel tasemel ning kui kiiresti suudame seejärel rakendada seda füüsilises maailmas; ning teiseks see, kui põhjalikult suudab inimene mingit asja enda alateadvuses lahendada ja siis selle lahenduse tavaelus realiseerida. Kolmandaks teguriks on see, kui suurt osa inimene ise oma eluenergiast või tavaenergiast on valmis asjasse panustama. Näiteks vaimuenergia saab kasutada eluenergiat probleemi lahendamiseks.
Kuidas aru saada, kas ma ärkan hommikuti oma maksimum jõuga või on sellest maksimumist veel puudu – ka see on sisetunde küsimus. Kui ma tunnen, et miskipärast üles tõustes veel niipalju jõudu ei ole, et luua, siis osa jõudu on kuskil ära, ei ole minu sees. Siis tulekski jõudu kusagilt tagasi tõmmata. Kui ma tunnen iga päev üles tõustes, et ma elan maksimumjõuga ja igat asja loon maksimumjõuga, siis seda saab samuti suurendada, aga põhimõtteliselt, kui kogu aeg on maksimumjõu tunne, siis on kõik väga hästi, siis ei ole vajadust seda hakata puudutama.
Kui kogu jõud tõmmata endasse tagasi puhtal kujul ja maksimaalselt, siis me loome kiiremini. Näiteks puulusika loomiseks võib vaja minna viis ühikut inimese enda energiat – füüsilist jõudu mõned ühikud; vaimujõudu, et seda tegema hakata; ettekujutusjõudu, milline see lusikas üldse peaks välja nägema jms. Kui inimesel on need viis ühikut jõudu kohe võtta, siis tal on väga lihtne, võtab noa ja teeb selle puulusika valmis. Aga kui ta tunneb, et tõustes oligi tal ainult neli ühikut jõudu, siis ta ei saa sel päeval seda lusikat valmis, ta saab alles järgmisel päeval edasi teha, kui ta on vahepeal puhanud ja endasse jõudu kogunud. See vahe ja kasu, mis me saame, kui jõu endasse tagasi tõmbame, ongi selles, et siis on kogu aeg võimalik igat hommikut alustada maksimumjõuga, igat päeva elada maksimaalse jõuga ja oma elu luua kogu aeg, iga hetk maksimumjõuga.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Maris Saare ja Siim Sildoja raamatust “Elu muutev hüpnoos”.
