Elu ja tööelu
Tänapäeval räägitakse palju sellest, et inimesed peaksid püsima tööelus võimalikult pikka aega. Võiksime raha kokku hoida, kui suudaksime vähendada inimeste hulka, kellele peab pensioni maksma. Ja mida kauem inimesed töötaksid, seda enam laekuks riigile tulumaksu. Mõistlik jutt ja ilmselgelt õige plaan. Aga et kedagi ei saa sundida võimalikult kaua tööl käima, peaksime jõudma nii kaugele, et töölkäijad seda ise tahaksid. See plaan võiks õnnestuda, kui inimene tunneks end töö juures hästi ja kui talle see töö meeldiks.
Mida siis peaks tegema, et inimene end töökohal hästi tunneks? Kas peaks palka tõstma? Kas peaks tegema soodustusi? Kas peaks porgandiga meelitama? Teame üsnagi hästi, et materiaalsed hüved nagu raha üksi ei loo heaolu- ega õnnetunnet. Inimene on palju enamat kui see, mida ta kulutab. Töökohtadel on leegionide viisi kõiksugu imekonsultante ja mõõganeelajaid, kes jagavad nõuandeid ja juhtnööre oma viimase peale välja ihutud Powerpointidega. Need nõuanded ja juhised pakuvad lahendusi, aga juhivad samas tähelepanu probleemidelt kõrvale. Mõnikord tundub lausa, et lahendusi pakutaksegi ainult selleks, et ei peaks probleemi enesega rinda pistma. Imeliste nõustajate juhtnöörid on ahvatlevad, aga need ei kutsu esile tõelisi muutusi, pigemini sünnitavad need ainult häid kavatsusi. See meenutab ämbritega kaevu vee juurde kandmist.
Mis on siis tõeline probleem – see, mida ei taheta või ei osata märgata? Minu meelest on probleem selles, et läänemaine tööelu väärtustab üksikisiku saavutusi inimese enda arvelt. See, mida inimene teeb, on saanud tähtsamaks kui see, mida ta on. See viib selleni, et meil on üha rohkem üksikisikuid ja töökohti, kus püütakse saavutada tõhusust inimlikkuse arvelt. Keskmesse tõuseb üksikisiku saavutus ja muud inimlikkust puudutavad küsimused lükatakse kõrvale kui ebaolulised. See ongi sedasorti probleem, mida pole võimalik lahendada nõustaja kile-show´ abil. Siin on tegemist kogu meie läänemaise kultuuri hädaga. Oleme tõrjunud inimese välja tema poolt tehtavast tööst, mistõttu inimese elu on jagatud kahte lehte: on töö ja vaba aeg, elu ja tööelu. Inimese elu asjad kuuluksid nagu vabasse, mitte tööaega. Me pole veel aru saanud sellest, et kuigi inimene püüab saada pelgalt sooritajaks, pole see tal korda läinud ega lähe kunagi korda. Inimene on suurem kui tema sooritused ja saavutused. Tähtis pole mitte see, mida sa teed, vaid see, kes sa oled.
Tulevikus kõlab tööelu küsimuste küsimus nõnda: kas oleme piisavalt arukad, et seda mõista? Kas oskame kohelda inimest tööelus tema väärtusele vastavalt? Kas meie kollektiivne tusatunne on juba nii suur, et suudame hetkeks peatuda inimese sügavama olemus ääres ja hakkame üles ehitama ühiskonda inimese, mitte raha jaoks? Kuigi jõukus on üks heaolu loomise eeldusi, ei piisa heaolu loomiseks ainult sellest. Niisiis peaksime julgema küsida: mida läheb heaoluks vaja?Küsimus on eelkõige inimeses. Kes ma olen, mis on minu tõeline identiteet, mis on minu elu ülesanne, mis on mu elu mõte? Vaimsed väärtused, inimlikkuse austamine, armastus ja tarkus -me peame söandama kõndida selle poole, mis on peidus kõige pinnalise kiirustamise ja sooritamise all. On aeg püüda lõpuks targaks saada. Ega keegi ei muutu enne, kui muutusest keeldumine läheb liiga valusaks. Kas me pole juba küllalt kaua pidanud taluma halba enesetunnet? Kas vajame seda ikka veel?
Allikas: Tommy Hellsten “Võidujooks ajaga”, kirjastus Pilgrim
