Hakkaja hiir
Me mõlemad nii mu naine kui ma ise – oleme pärit saarelt. Carita ema suguvõsa juured on Ahvenamaal Simskälas. Tema vanaema vanaisa oli Myrskyluodo Maija ja Janne poeg. Minu vanaema aga oli pärit Utö majaka- ja lootsisaarelt, Soome kõige edelapoolsemast kolkast. Me arvame, et kuskil meie alateadvuse sügavuses on meie juured kokku põimunud. Meil on ühine psüühiline juurekava.
Ühel heal päeval avastasime, et me plaanime ikka jälle oma puhkusereise mõnele saarele. Nõnda on lihtsalt juhtunud, me pole teadlikult asju nõnda korraldanud. Palju kordi oleme puhanud Jurmos ja Utöl. Ka Ojamaa ja Fårö on olnud meie meelispaigad. Veel sagedamini oleme olnud Fuerteventural, aga ka Maltal ja Santorinil. Järgmiseks on meil kavas tutvust teha Fääri saartega. Saared paeluvad meid, saartel tunneme end koduselt. Küllap siin räägib kaasa meie päritolu.
Paari aasta eest olime jõulude paiku nädalakese Fårö saarel. Seda saart eraldab Ojamaa peasaarest umbes kilomeetrilaiune väin. Tänapäeval pääseb sinna autoparvlaevaga. Fårö saar on tuntud selle poolest, et seal elas Ingmar Bergman, esialgu ainult suviti, aga hiljem juba aasta ringi.
See on karm ja kaunis saar. Selle lubjakivirannad on täis imeilusaid kive, paljudel on peal fossiilide jäljendid. Paarikümne meetri kõrgused küürus kaljukujud kükitavad rannas nagu vanad taadid ja valvavad saart. Päikeseloojang värvib need kujud erepunaseks. See vaatepilt on meeletult ilus. Saarel on olnud sõjaväebaas, mistõttu on see olnud eraisikutele suletud piirkond. Nood on pääsenud saarele alles viimasel ajal.
Saarel on siiski alati elatud, kuigi hajusalt. Fåröl on vanaätte, kes räägivad murret, millest keegi enam õieti aru ei saa. Meie korteriperemees, taanlasest merekapten Nils, asus Ojamaale elama kuuekümnendatel aastatel. Ta ostis paadi ja hakkas kala püüdma. Tal oli seitsmekümnendatel Islandist pärit sõbratar. Selle näitsiku viis ta endaga kaasa Farö saarele küürutavaid kivikujusid vaatama. Nemad nägid veel neid vanu saare põliselanikke, kes seda kummalist murret rääkisid. Ja kõikide suureks hämmastuseks said islandi näitsik ja vanataadid üksteisest aru. Sellega seoses oli keeleteadlastel palju peamurdmist.
Tol jõulukuu soojal nädalal oli meie meelistegevuseks hulkuda piki randu, korjata kive, teha pilte ja imetleda meremaastikke. Leidsime saare põhjapoolselt rannalt vana kaluriküla, mille nimi oli Lagumannen. Nüüd oli sellest tehtud vabaõhumuuseum, aga ennevanasti oli siin kalurite kohtumispaik. Seal külatee ääres on külg külje kõrval trobikond tumehalli majakest. See majade kobar on nagu omaette vahva küla, ja suviti saavad ringirändajad neid maju koguni üürida.
Ükskord jäime matkates pimeda peale. Leidsime külast paar puutooli, millel oli leeni peal päikeseratta kujutis. Tassisime toolid randa ja seadsime need kohta, kust avanes kaunis vaade merele. Meil olid seljas paksud kombinesoonid ja villased kampsunid, jalas matkasaapad ja villased sokid, peas kootud tuttmütsid ja käes karvased nahkkindad. Niisiis polnud meil väga külm ja me võisime neil toolidel istuda oma paar tundi.
Korraga oli ümberringi kottpime ja taevas õhetas. Olime täiesti lummatud ega suutnud lahkuda, enne kui külm meile ihu ligi puges. Meil polnud aimugi, et taevas võib olla nii palju tähti. Aga meil polnud ka aimu, et taevas võib olla nii palju vanarauda. Peaaegu kogu aeg võis näha satelliite, neid tuli ja läks lõputul hulgal. See, et inimene kuhjab rauarisu mitte ainult maa peale, vaid ka taevasse, tegi meil meele kurvaks.
Et olime endale leidnud kuningliku vaatekoha, hakkasime seal käima igal õhtul. Võtsime pleedid kaasa, et saatsime istuda oma kuninglikus loožis pikemat aega. Võtsime koguni kaasa kuuma kohvi ja kotikese kaneelisaiadega.
Kord õhtul, kui olime seal juba oma pool tundi istunud, polnud veel päris pime. Hiir lipsas tõrvatud ja kummuli keeratud kaluripaadi alla. See oli tilluke hall hiir ümmarguste kõrvadega, nagu on Miki-Hiirel. Viskasin paari meetri kaugusele tükikese kaneelisaia. Jäime ootele. Saiatükk oli veerenud paadiserva alla, niisiis ei saanud me sündmuste arengul silma peal hoida. Natukese aja pärast panin taskulambi põlema ja nägime, et saiatükk oli läinud.
Istusime edasi ja silmitsesime taevatähti. Kohv maitses taevalikult siin hõõguva tähistaeva all. Kaugel silmapiiril virvendas valgus. Hoidsime sellel valgusel pilku peal. Virvendusest sai valguspunkt ja peagi ilmus kõrvale veel teinegi. Silmapiirilt kerkis esile laev, mis liikus aeglaselt lõuna poole. Satelliit seevastu kihutas põhja poole, sinna suunda, kuhu osutasid Suure Vankri kaks kõige äärmist tähte. Mõelda vaid, et ennevanasti oskasid meresõitjad ainult selle ühe tähtkuju abil maailmamerel seilata. Kas tõesti selle tähtkuju abil ja päikese liikumist arvestades oskasid viikingid minna esmalt Islandile ja Gröönimaale ning viimaks Ameerikasse välja?
Murdsin saiast tubli tüki ja viskasin selle pooleteistkümne meetri kaugusele. Kustutasin taskulambi ära ja jäime ootele. Poole minuti pärast panin lambi jälle põlema ja suunasin valgusvihu saiatükile. Seda polnud enam. Meie kaaslaseks näis olevat hakkaja ja nutikas loomake. Kas ta on arukam, kui oskame endale ette kujutada? Kus ta nüüd luurab? Vahest arvab ta, et saaki võib veel tulla? Kui lähedale ta söandab tulla? Kui suurt riski ta on valmis võtma? Kuidas ta olukorda hindab, mille järgi otsuse langetab? Kas ta on üllatunud või ehk rõõmustab? Kust säärane väike karvakera siin üldse toitu leiab? Saare põhjapoolset randa on tervelt kümme kilomeetrit. Siin on ainult kivid ja liiv. Kuude viisi pole siin näha olnud turiste, kellest jääks maha toiduraasukesi. Kas hiirekesel on varusid või on ta oodanud, et ühel heal päeval tulevad siia kaks soomlasest rändurit ning hakkavad pilduma kaneelisaia tükke? Mine sa neid hiirekesi tea, igatahes ei maksa neid alahinnata.
Lõpuks suutis külm kohvile, kombinesoonidele ja karusnahksele saanitekile vaatamata meile ihu ligi tungida. Nüüd oli aeg minema hakata. Üks saiake oli veel järele jäänud. Otsustasin veel korra katsetada. Viskasin kaneelisaia meetri kaugusele. Mõtlesin juba, et meie sõbrake peab riski liiga suureks. Jäime veel pooleks minutiks ootama. Siis panime lambi uuesti põlema ja… kaneelisai oli kadunud nagu tina tuhka. Ja sai oli hoopistükkis suurem kui hiir ise!
Korjasime kokku oma termosed ja kruusid, keerasime rulli tekid ja hakkasime astuma küla servas ootava auto poole. Vaevalt olime kümmekond meetrit edasi jõudnud, kui nägin, et rohututtide vahel vilahtas midagi. Suunasin sellele valgusvihu. Kaneelisai kihutas mööda kiviklibu edasi. Lähemale astudes nägime, et saia all oli väike hallikõrvaline hiir, tohutu suur kaneelisai hambus. Lagumanneni mahajäetud kaluriküla hall rannahiir oli saanud taevasse! Sel pikal ja hallil sügispäeval oli kannatliku meelega loomake saanud teenitud tasu. Seal see nüüd ringi silkas, meel rõõmus ja tänulik. Tema usk maailma heasoovlikkusse oli kinnitust leidnud. Tasub uskuda südamehäält ja ära oodata, mis kõike võib juhtuda. Ja kui õige silmapilk käes, tuleb julgesti tegutseda. Siis tuleb panna kõik ühele kaardile. Küllap peeti tol õhtul hiirekülas koju jõudnud sangari ja tema hiigelsaagi auks maha üks tõeline pidu.
/…/
Kaks vana varest
Jõudsin meie peatuspaika hilisel õhtutunnil. Oli reedene päev ja inimesi palju liikvel. Ühed olid teel suvilasse, teised kiirustasid koju vaba nädalalõppu nautima. Inimesed olid väljas perede kaupa, lapsedki olid kaasas. Isad lükkasid vagunelamusuurusi ostukärusid. Nii mõneski ostukärus istusid nõudliku olemisega lapsed nagu laevakaptenid, kes annavad käsklusi eelseisva rünnaku puhul. Sihikindlal ilmel voorisid inimesed autode kolina ja kummide vilina saatel kaubakeskuste poole. Parkeplats oli nii täis, et pidin enne tükk aega ringi tiirutama, kui leidsin lõpuks koha ostukärude katusealuse kõrval.
See kaubakeskus oli mulle uus asi, sest olin oma töö tõttu võõras paikkonnas. See näis tõepoolest olevat suur, aga alles sisse minnes sain aru, kui suur see õigupoolest oli. Parkeplatsil olin näinud imelist vaatepilti. Kaks vanainimest, mees ja naine, istusid oma vanas mersus esiistmel, pead tahapoole painutatud, naisel kübar silmile tõmmatud, mõlemal suud lahti, nii et kunsthambad paistsid. Nad näisid välja üsnagi elutud. Seepärast tuli minna piiluma, kas nad on ikka hinges või mitte. Olid küll hinges, aga magasid selle sagina keskel õiglaseund. Ma polnud ainus, kes pelgas, et nende eluküünal on kustunud.
Nõnda siis. Kolisevate kärude vool imes mu kaubahalli sisse. Kassasid oli lõputu rivi, läbipääsuteid oli sadu, tunglejaid oli tuhandeid, nagu ka kauba all nõtkuvaid riiuleid. Kui tõstan jala sellesse džunglisse, siis äkki ei pääse ma sealt enam eluilmaski välja, mõtlesin kõhedustundega. Kuidas ma küll kõik oma nimekirjas olevad kaubad üles leian? Otsustasin julguse kokku võtta ja rünnakule tormata, kuigi iga mu ajurakk hoiatas, et teeksin siit minekut, sest siin on kõike liiga palju. Tahan siit turuplatsilt minema pääseda, tahan tagasi mägedesse.
Hakkasin ostukäru otsima. Läksin kassade koridori pidi esmalt ühes, seejärel teises suunas, aga ei leidnud ainustki. Pidin lõpuks küsima, kus need kärud siis on. Need on väljas, teatas tumedanahaline kassapidaja, kes rääkis nii head soome keelt, et pidasin teda siin maal sündinuks. Nõnda siis läksin tagasi välja selle katusealuse juurde, kuhu olin jätnud auto.
Kaks vana varest magasid mersus endistviisi magusat und. Naise kübar oli sülle kukkunud, mehe pea oli vajunud lösakile naise õlale, mõlemal olid suud endistviisi lahti. Püüdsin oma käruga mitte kolistada ega neid üles ajada. Mis neile küll sisse on läinud, et nad selles inimmeres säärast õndsa und magavad, panin endamisi imeks.
Esimene asi mu nimekirjas oli nisujahu, teine oli küpsetuspaber ja kolmas õunad. Neid läheks meil vaja meie kursuse tarvis, lisaks margariini, kohvi, kohvifiltreid, teed, makarone, vorsti, juustu, küpsetuspaberit, käterätikuid, maasikamoosi, suhkrut, soola, šampooni ja palju-palju muud. Ohkasin ja alistusin.
Asusin otsima nimekirjas olevat esimest asja. Kas peaksin püüdma kõik samast kohast leitavad kaubad rühmadesse jagada ning need siis ükshaaval üles otsida? Aga see läheks ülearu keeruliseks, sest mul polnud õrna aimugi, kust neid kõiki leida võiks. Esmalt pidanuksin endale selgeks tegema, mis süsteemi järgi on need asjad riiulitesse paigutatud, ja alles seejärel oleksin võinud neid otsima hakata. Ei, otsustasin lootma jääda, et küllap jõuan ükskord jahudeni, nagu ka kohvi, tee ja õunteni. Tõmbasin paar korda sügavasti hinge ja asusin lootusrikkalt teele.
Kui olin kümmekond minutit kõndinud, oli mul jahu ikka veel leidmata, küll aga olin üles leidnud kohvi, tee ja õunad. Üks riiulite rivi järgnes teisele, aga jahu jäi peitu. Leidsin üles leiva, suhkru ja soola. Lõpuks otsustasin julgesti ja otsesõnu teenindajatelt nõu küsida. Mõtlesin, et küllap on siinne personal siin kuude viisi tööl olnud ja teab. Rühkisin oma käru kõristades edasi ja otsustasin küsida. Seal, seal pudelite rivi taga vilksatas rohelises kitlis naise kuju. Liikusin joonelt tema poole. Aga kui pärale jõudsin, polnud temast enam jälgegi. Ta oleks nagu õhku haihtunud. Pagana päralt!
Sättisin ennast uuesti rohelise kitli kandjaid varitsema, et nad mind nisujahu juurde juhataksid. Siis silmasin üht teist. Tema liikus leivariiulite vahel, nii umbes kuuskümmend meetrit minust eespool. Vahetevahel oma hinnapüstolit naksutades liikus ta päris nobedasti edasi, seepärast otsustasin pesuvahendite koridori kaudu oma teed pisut lühendada, sest rohelises kitlis kuju näis suunduvat ajalehtede väljapaneku poole. Üllatasin teda just enne, kui ta kassitoitude juurde oleks jõudnud. Mul oli õigus, olin valinud õige strateegia. Kui ma oma käruga tema ette ilmusin, pidime teineteisele peaaegu otsa tormama. Teretasin ja paljastasin oma hammasterivi. Loodan, et ta tõlgendas seda naeratuse, mitte irvena, sest ma ise polnud enam kindel, kumb see just oli. Ta vastas teretusele viisil, mis mind julgustas. Näis, et ta ei kavatse minema joosta. Ütlesin hakatuseks, et mul on otsimine käsil. Ta vaatas mulle otsa üsna hämmastunud ilmel, nagu poleks ta seesugust kõnetamist oodanud. Ta silmnäkku oli kirjutatud küsimus. Seletasin, et tahan üles leida kotikese nisujahu, sellel tutist kinni võtta ja kärusse tõsta. Mis suunas ma peaksin minema ja kui kaua võiks see minek mul veel aega võtta?
Naine naeratas, osutas siis põhja suunas ja ütles, et pärast pudeleid tuleb riiulite rivi number neliteist. Sel kohal pean pöörama vasemale ja minema natuke maad edasi, siis hakkab nisujahu paistma. Kuidas te küll seda teate, küsisin häälega, milles oli nii hirmu kui aupaklikkust. Ma olen siin juba üksjagu aega olnud, muheles ta ja naksutas ühele punasele pakendile hinna külge. Tänasin ja asusin teele. Sel naisel oli tuline õigus. Üsna varsti silmasin riiulite rivi number neliteist ja seal nägin meest, kelle ostukärus ilutses oranži värvi nisujahukotike. Oh mis mõnus tunne see on, kui oled asjaga hakkama saanud!
Käisin edasi oma vaevarikast teed ja korjasin nimekirja järgi kärusse vajalikke oste. Ega see kerge olnud. Veel mitu korda pidin oma uhkuse alla neelama ja rohelise kitli kandjaid kõnetama. Aga lõpuks seisin kassasabas, mis oli ainult kümmekond meetrit pikk. Kõik teised olid vähemalt viisteist. Tõmbasin hinge ja soovisin endale õnne, et olin sihile jõudnud. Aga ma olin väsinud, tõega väsinud. Seal sabas seistes tundsin, kuidas higinired mul selga mööda alla nirisesid. Igatsesin kohta, kus saaks pisut puhata. Mulle tulid meelde need kaks vanainimest, kes olid autos silma looja lasknud. Arusaadav, mõtlesin ja tundsin neile kaasa.
Kui ma nendest jälle mööda läksin, mõlkus mul meeles küsimus, kuhu on kadunud need ajad, kui sai ümber nurga poodi sisse astutud, kaupmehega sõna juttu aetud ja ostud eneselegi märkamata ära tehtud. Igatsen taga neid aegu, võib-olla tulevad need veel tagasi, sest nõnda edasi ei või see asi minna.
Allikas: Tommy Hellsten “Peatu – oled juba kohal”
