Jung uskus, et inimestel on võime lahti mõtestada oma unenägudes peituvaid konflikte ja ühtlasi ka nende konfliktide lahendusi. Unenäod on tõelised imemaailmad, mis on täis fantaasiapilte ja sürreaalseid keerdkäike - need järgivad oma loogikat isegi siis, kui oma muutliku perspektiiviga meile peapöörituse tekitavad. Unenäod viivad meid kõrgustesse ja kukutavad meid sügavikesse. Ükskõik, kas me lendame Manhattani kõrghoonete kohal või ajab meid läbi maisipõllu taga mõni vihane härg, tajume sellegipoolest, et unenäod püüavad meie teadlikule meelele midagi öelda - ehk isegi midagi väga tähtsat. Me kahtlustame, et ärkvel olles meie mõttemaailma eest varjatud asjad - meie väljaütlemata mured; salajased kiindumused; elutee, mida kardame järgida - muutuvad unenägudes väga värvikal kujul reaalseks.
Teadaolevalt on unenäod inimesi magamise ajal alati kostitanud. Ka mõned inimkonna kõige varasemad kirjutised mainivad unenägusid. Ühe vanima eepose ehk sumerite “Gilgameši” esimesel tahvlil näeb Gilgameš vahetult enne oma kaksiku Enkiduga kohtumist unenägu kivist ja kirvest, mis mõlemad taevast alla kukuvad; tema ema selgitab talle, et need sümbolid tähistavad “võimsa kaaslase” peatset saabumist.
