Meele vaigistamise kasu on raske üle hinnata, see tegevus ise aga väga lihtne. Peamine on aru saada, et mediteerimise ajal ei pea mõtteid peast eemale peletama. See on levinud arusaam, justkui peaks mediteerides pea täiesti tühi olema ja ühtegi mõtet ei tohiks mõelda. See pole tõsi. Mõtteid tuleb eemalt vaadelda, nendega ei tohi lihtsalt kaasa minna. Lugesin kuskilt võrdlust koerast ja pallist. Las su mõtted olla nagu pallid, mis mööda muru eemale veerevad, ära torma rõõmsa kutsikana neile järele. Vaatle neid ja lase neil minna. Kui sellest on alguses raske aru saada, siis keskendu lihtsalt hingamisele.
Tee nii.
Leia endale aeg ja koht, kus sa saad rahulikult, ilma segajateta üksi olla.
Lükka telefonil hääl maha ja istu toolile või heida pikali. Rätsepaistes ei ole vaja istuda. Kui tahad, siis võid, aga see pole tegelikult oluline.
Lõdvesta keha ja hinga mõned korrad sügavalt sisse ja välja.
Tunneta, kas su õlad, kõhulihased, kael ja käed on vabad, lase ka lõug ja näolihased lõdvaks. Juba see peaks sinu meeli rahustama.
Edasi hinga tavapäraselt ja tunneta, kuidas õhk ninast sisse-välja ja kõht üles-alla liigub.
Taju, mis tunded su kehas on. Kas kusagil on ebamugavust, kas saad näiteks õlad või näolihased veelgi lõdvemaks lasta?
Kui mõte läheb uitama, märka seda ja hakka uuesti hingamist jälgima.
Tee seda alguses iga päev kümme minutit, ja varsti hakkad tulemusi nägema. Tõenäoliselt sa ei ole enam nii ärev, su meel on rahulikum ja sa ärritud vähem.
Mediteerimine õpetab meid ka rahulikult paigal olema. Kuna enamiku inimeste sees on palju ärevust, siis tahavad nad kogu aeg liikumises olla: pidevalt telefoni näppida, kellegagi rääkida, telekat vaadata, suitsetada jne. Sest nii kui sa millegagi otseselt ei tegele ja miski su tähelepanu ei köida, pead vaatama, mis su südames ja hinges toimub, lihtsam on selle eest mingisse tegevusse põgeneda.
Autor: Tiit Trofimov
Allikas: Tiit Trofimov “Lõpp on algus“, kirjastus Pilgrim
