Kui mees saab endaga parema kontakti ja elab oma tõekspidamiste järgi, ei vii ükski naise emotsioon teda keskmest välja. Ta teab, et naine testib teda alateadlikult igal sammul, et kontrollida, kas mees elab oma tões ja väes ning on võimeline talle igas olukorras turvatunnet ja armastust pakkuma või laseb ta end igast väiksemast asjast kõigutada. Kui naine suudab mehe pidevalt keskmest välja viia, peab mees enda sees vastavad teemad ära lahendama. Mis see on, mis tegelikult ärritab? Mille ees sa hirmu tunned?
Hoolitse pidevalt selle väikese lapse eest, kes su sees on, et ta tunneks ennast täiesti turvaliselt ega peaks väljastpoolt millelegi kinnitust otsima. Kui ühe partneri sisemine laps ei tunne ennast hästi, hakkab teine talle isaks või emaks ja hoiab tal piltlikult öeldes kogu aeg käest kinni. Kui see käsi hakkab ära kaduma, tekib paanika. Kui sa kellegi teise käest kogu aeg kinni hoiad, ei saa sa kunagi päris ehedaks iseendaks. On ülioluline endas kindel olla ja teada, et kui partner su kõrvalt lahkub, ei juhtu sinu põhiolemusega midagi. Sina oled ikka see, kes sa oled.
Ole sa naine või mees, kui tahad kirge hoida, ela oma tões, sest sellised inimesed on äärmiselt ligitõmbavad. Mida enesekindlam sa oled, mida paremas kontaktis sa endaga oled, seda köitvam see on. Paljud mehed muutuvad tuhvlialuseks sellepärast, et nad arvavad, et just seda naine tahab. Naine arvab ise ka, et on väga tore, kui mees iga nipsu peale püsti hüppab ja jookseb, aga tegelikult jääb naise kirg sellise mehe vastu aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni kaob sootuks. Naised ei taha seda tunnistada, aga mida metsikum mees on, seda rohkem ta naisi ligi tõmbab. Mingi suvaline mehekrants, kes röhitseb ja peeretab, aga ütleb alati ausalt välja, mida ta tahab, köidab naist palju rohkem kui see karvasussidega tõukoer, kes tal kodus on.
Mulle meenub oma terapeudipraktikast üks juhtum, kus ühe poole soovid ja vajadused olid nii maha surutud, et see mõjutas ta füüsilist tervist.
Ühel mitmepäevasel seminaril tuli minu juurde paar, kes ütles, et on minust kuulnud ja nad loodavad, et ma oskan neid aidata. Naine rääkis, aga mees kirjutas, sest see nende probleem oligi – mees oli neli kuud tagasi üleöö kaotanud hääle. Nad olid käinud erinevate arstide juures, üks ütles, et mehel on häälepaelte põletik, teine, et neid tuleb opereerida, kolmas, et mees peab olukorraga harjuma, kuna on elu lõpuni tumm jne. Olles neid umbes pool tundi kuulanud, märkasin mustrit – mees kirjutab üht, aga naine ütleb, et ei, need asjad on hoopis teistmoodi. Järelikult on mees mingil hetkel alateadvuses otsustanud, et tal pole mõtet rääkida, sest niikuinii tema arvamusega ei arvestata ja naine peab kõiges peale jääma. Kes teab, milline alateadlik hirm või põhjus naisel selleks oli.
Mul oli väga tugev tunne, et peaksin mehega ühe tunniajase aktiivmeditatsiooni tegema, kus proovime häälimise ja hingamisega tema väetšakrat ehk päikesepõimikut ja kõritšakrat mõjutada. Kutsusin ta hommikul kell seitse oma tuppa.
Mees tuli ja nagu plaanitud, hakkasin tugevalt just nende energiakeskustega tööd tegema. Olin ta kõrval ega lasknud tal viilida, sest tahtsin, et ta hingaks just nii tugevasti ja kiiresti, nagu ma ette näitasin. Hingamise ajal tuli välja palju ila, emotsioone ja vastupanu, sest alateadvus ei lubanud mehel ta enda otsuse tõttu häält avada. Aga kui vägi hakkas tagasi tulema, siis hiiglama võimsalt – energiad olid nii tugevad, et mu toas hakkas suitsuandur tööle. Eks nähtamatud jõud ka toetasid, ma vähemalt palusin neid enne seanssi meile appi.
Lõpuks, kui kogu see protsess läbi oli, näitas mees mulle pöidlaga: tipp-topp. Küsisin, miks ta käega näitab, öelgu oma häälega, kuidas oli. Pärast nelja kuud vaikimist ütles mees sügava ja madala häälega: “Väga huvitav oli”. Probleem lahenes ja siiamaani on kõik hästi. Paar on tänaseks küll lahku läinud, aga neil on ühine laps ja nad on üksteise suhtes toetavad ja hoolivad.
