Kas tõesti nuheldakse meie vanemate ja eelmiste põlvkondade patud meie peal? Rõhk on sõnal nuheldakse. Ma loodan, et tegu on tõlkeveaga algsest piiblist ja see tõetera sisaldab endast hoopis võimalusi kasvamiseks.
Mõtlesin selle peale, kui nägin Morgan Freemani vale surmateadet. Ta on oma filmidest jäänud inimsetele meelde eelkõige jumala kehastajana. Ühes filmis ta lohutabki jumalana ühte naist, kes kurdab oma rasket saatust. Jumal Morgan aga ütleb, et näeb sellest olukorras hoopis võimalust. Ja selgitab: kui sa tahad saada armastavaks, siis saad võimaluse armastada. Kui sa tahad saada julgeks, siis ei anta sulle julgust, vaid võimalust ületada oma hirmud ja olla julge.
Siia maailma sündides valime väga hoolikalt oma pere ja inimesed, kellega suhtlema hakkame. Ometi tundub, et just need inimesed mõistavad meid kõige vähem. Kuid just nii tekivad võimalused harjutada neid oskusi, mida me õpime.
Inimestega kohtumistel olen ikka veel vapustatud, kui iseensestmõistetavalt võtavad inimesed vägivalla olemasolu oma lapsepõlves. Kui küsisin ühe naise käest ta sünnipere kohta, siis ütles, ta et kõik oli korras ja igati tavaline. Mina selle vastusega ei leppinud, sest tundsin, et ta lapsepõlvega on seotud palju valu ja alandust. Peale lühikest vestlust selgus, et peres oli palju vägivalda. Isa tarvitas ohtralt alkoholi ja kogu pere kannatas ema füüsilise ja vaimse terrori all. Küsisin, kas ta tõesti peab sellist olukorda korras olevaks. Ta vastas, et ei aga teistel oli veel halvem.
Lapsepõlves saame kätte oma elu tunnikontrollide lehed, et need elu jookus ära täita. Suurte meistritena tahame palju kogeda ja loodame palju õppetunde läbida. Mõned neist on üpris valusad. Emad meie elus on suurepärane võimalus õppida mõistmist ja andestamist.
Üks igapäevane pilt tänavalt: väike laps jookseb ja kukub. Tavaliselt saab see laps riielda selle eest, et ta jooksis ja ei olnud ettevaatlik. Ema oli ju teda hoiatanud, nüüd sai, mis tahtis! Sellele järgneb hoogne tolmu maha rapsimine. Seda kõike lapse lohutamatu nutu saatel. Lõpetuseks saab laps ema käest teada, et kukkumine pole üldse valus ja valu läheb kohe üle. Kätt sikutades teekond jätkub. Teadmine, et elu on raske ja peabki kannatama, sai kinnitust.
Mul on alati väga raske sellist olukorda taluda, kuigi ma tean, et mina ei saa midagi teha ja nii ema kui laps vajavad seda kogemust. Ma loodan, et järjest rohkem tuleb neid emasid, kes lapse lihtsalt kaissu võtavad. On ainult üks asi, mida kukkunud laps ema käest teada tahab: seda, et kukkumine on valus aga siiski lubatud. Ja et kukkumist on kergem taluda, kui on keegi, kes mõistab.
Kurjad emad ei ole süüdi, nad ei oska teisti. See on olnud ainuke keel, milles on nende endiga räägitud. Nad on saanud selle päranduseks oma emadelt ja nende emad oma vanematelt. Nii läheb see muster palju põlvkondi kaugesse minevikku. Naised ei ole õpetanud tüdrukutele, kuidas armastada meest ja mehed ei ole õpetanud poistele, kuidas armastada naist. Pole õpetatud, kuidas armastada iseennast.
See ongi see kohver, mille oleme saanud päranduseks ja mida peame oma teekonnal tassima. Aga kas ikka peame? Väga ebamugav on ja me ei märkagi, et kohvril on sangki küljest ära tulnud, juba on peaaegu väljakannatamatu hoida.
Keegi pole meile öelnud, et me peame tassima seda rasket kandamit, võiksime jätta maha ja kergel sammul sirge seljaga edasi minna. Me ei julge sellepärast, et meil on surmahirm. Hirm ilma jääda, perest välja visatud saada. Väike laps taipab kohe, mis tal on vaja teha, et ellu jääda. Perest välja viskamine on aga aastatuhandeid tähendanud häbi, üksindust ja hukku.
Me võiks ju maha istuda, kohvri lahti teha ja vaadata, mis seal sees on aga sügaval sisimas me teame, et seal sees on kellegi teise mälestused. Need on vanad asjad, millest keegi teine ei raatsi ja ei julge lahti lasta.
Seal on vanad riided, fotod, ilusad mälestused, kallima juuksesalk, kes sõtta jäi aga seal on ka kivi, millega lapsena kassipoega uputati, lõputu töörügamine ja pooleliolev maja. Seal on kellegi teise elud, mida pole vaja meil kaasas tassida. Selles pagasis on iseenesestmõistetavused, mille üle ei vaielda. Sinna on korralikult kokku pakitud tingimusteta allumine, leppimine, kannatused, tunnustuse mittesaamine.
Lisaks pere kohvrile tirime kaasa ka kohustusi oma suguvõsa, rahva ja riigi ees. Mõnikord on need nii rasked, et variseme kokku keset kõrbe enne oaasi jõudmata.
Palju räägitakse uutest energiatest ja uuest maailmast, mis on tulemas. Mina näen seda nii, et kõik võivad teiste vanad kohvrid maha jätta ja astuda sirge seljaga mööda iseenda teed. Kui kõik teeksid nii, siis poleks enam teiste kohvreid tassimiseks. Niipea, kui taipame, et oleme täiesti vabad, lubame pagasitel jääda sinna, kuhu nad kuuluvad: teiste inimeste minevikku.
Vabaduse õppetund on õpitud. Kui me oleme vabad, ka siis me ju valime ise võtta kohustused. Näiteks oma lapsele süüa teha või kallima selga masseerida on puhas rõõm, mitte vaevaline kohustus. Ka kõige raskem teekond mäkke on põnev väljakutse ja seiklus, kui oleme selle ise valinud.
Teeme siis tänapäeval nii, et me kohvrid oleks võimalikult kerged ja tühjad, mõni osavam saab ehk lausa ilma kohvrita hakkama. Selleks on vaja lõpetada enda indetifitseerimine läbi mineviku ja usaldada, et kõik, mida me hetkel vajame, saab meile ka osaks. Polegi vaja enam kohvritesse koguda.
Autor: Tiina Tiitus
