Armudes oleme avatud oma kõrgematele energiatele ja vaatame teist inimest läbi südame. See tekitab hea tunde nii vaatajale kui ka sellele, keda vaadatakse. See ongi tingimusteta armastus. See võiks kesta kogu aeg, see ei pea lõppema.
Armudes on inimesed optimistlikud ja avatud. Neil on valmidus headeks asjadeks, puudub vastuseis elu loomulikule kulgemisele. Eeldatakse, et kõik on mõnus ja õnnelik ja nii luuakse vastavalt ka oma maailma. Miski ei tundu võimatu ega ületamatu.
Kui algul oli armunule kõik ilus ja jumalik, siis mingi aja pärast hakkab ta partneris märkama “vigu”, midagi, mis talle ei meeldi. Ta arvab, et partner teeb midagi valesti või põhjustab talle ebmugavusi ning paneb partneri selle eest vastutama. Aga need “vead” olid partneril enne ka olemas. Esile hakkavad kerkima vanad selgeksõpitud mustrid, mis tasapisi oma jõu tagasi saavad. Kuid põhjus pole partneris, vaid – nagu alati – meis endas: meie süda on hakanud lukku minema ning me ei näe enam partnerit ja maailma jumalikuna. See on valik, alateadlik, aga ikkagi meie enda valik. Armumistunne peaks kestma kogu aeg, see on keskendumine iseenda armastuse voolamisele. Armastust ei ole võimalik anda ega saada, me kas oleme või ei ole armastuse energias. Ja seegi on meie enda valik. Tingimusteta armastus on absoluutne vabadus ja teise inimese nägemine läbi oma kõrgeima arusaamise. Siis tunneb inimene oma partneri vastu lõputut armastust ja tänutunnet lihtsalt sellepärast, et teine on olemas ja tal on võimalus oma elu selle teisega jagada. “Sul pole vaja kunagi muutuda sellepärast, et mulle meeldida. Mul on alati lihtne ja kerge sind armastada täpselt sellisena, nagu sa oled.” Nii tunneb inimene, kes armastab teist tingimusteta. See on absoluutne vabadus.
“Mul on raske sind armastada sellisena, nagu sa oled, palun muutu selliseks, et mul oleks sind kergem ja mugavam armastada.” Nii tunneb inimene, kes armastab tingimustega. See on absoluutne seotus, emotsionaalne vangla. Inimesed soovivad pidevat tagasisidet ja kinnitust, et neid ikka armastatakse. Seda igatsetakse ja satutakse sellest sõltuvusse. Aga see on asjaolu, mida ei ole võimalik kontrollida.
Armastus ei vaja pidevat kinnitust ega vastuarmastust. Armastust ja turvalisustunnet otsitakse valest kohast – teisest inimesest. Halvim, mis suhtes võib juhtuda, ongi see, kui öeldakse, et minu õnn sõltub sinust. Mida sina teed või ei tee, teeb mind õnnetuks või õnnelikuks. Jumalikus harmoonilises abielus on võimalik olla ainult vabana, siis ei sõltu meie õnn või õnnetus teistest. See kõlab imelikult, aga partneri isik polegi nii oluline, kui arvatakse. Kui oled ise kogu aeg kõrgeimas seisundis, on suhe imeline. Igaühe isiklik asi on ennast õnnelikuna hoida. Kui ollakse täielikult vabad, ollakse koos selleks, et jagada rõõmu ja elukogemusi. Ollakse koos sellepärast, et nii on vabatahtlikult valitud ja see on parim valik, mitte asjaolude kokkulangemine ja olukorraga leppimine parema variandi puudumisel.
Maailm on muutunud palju isegi lähikümnendeid võrreldes, rääkimata aastasadadest. Me oleme vabamad kui kunagi varem. Ka seksuaalelus oleme vabamad kui kunagi varem. Inimestel on suhtele tohutu suured nõudmised: ühest küljest soovitakse kõiki traditsioonilisi ja turvalisi aspekte, mida pakub abielu kui institutsioon, teisest küljest soovitakse moodsa aja seiklusi ja põnevust. Esmapilgul tundub, et selles soovis on suured vastuolud. Soovitakse turvalisust, hoolimist, toetust, vajalik olemist, kuid samal ajal ka põnevust, seiklust, üllatusi, kirge. Partnerile esitatakse tohutuid nõudmisi. Häda hakkabki sellest, et kõik need ülesanded peab täitma partner. Tema peab tagama, et kõik oleks hästi, ilma temata ma ju poleks õnnelik, järelikult saabki ainult tema seda tagada.
/…/
Armukadedus on üks suur vaimne õpetaja siin ilmas. Kõik teavad, mis tunne see on: valus, laastav, muserdav, võtab energiat, teeb lootusetult nõrgaks ja vihaseks. See kipub hiilima paljudesse suhetesse. Me varjame, et me seda tunneme ja õigustame ennast nagu vargad. Ometi ei saa endale valetada. Armukadedana tundub kaaslase kaotus hullem kui surm. Paljud eelistakski pigem partneri surma, kui et partner ta maha jätab. Armukadedad on jäänud sõltuvusse teiste tähelepanust.
Heatahtlik tähelepanu aga ongi armastus. Armastusevoolus olek on nauding, ükskõik, kust see tuleb. Ise nad ei oska selles tundes olla ja on ennast oma energiavoolust ära lõiganud. Nad on teinud teised oma õnne eest vastutavaks. Sellepärast ei tohi partner kõrvalegi vaadata, sest see tekitab halva enesetunde. Armukade inimene ei taju ennast elusa ja väärtuslikuna. Tal on vaja hakata teist kontrollima, sest ainult nii saab ta kindlustada, et talle kestvalt tähelepanu pööratakse. Selline suhe lõpeb, kui ahistatav deklareerib ennast vabaks. Kui ka sinu elus on selline olukord, siis tee oma lähedasele inimesele suur kingitus: ütle talle, et sina vastutad oma elu ja õnne eest ning tema vastutab enda elu ja õnne eest. Inimesed soovivad, et nad oleks teise jaoks üks ja ainuke. Nende soov ei saa täituda, sest nad lähenevad oma soovile läbi teise inimese ehk loodavad panna maailma enda järgi toimima. Tema peab armastama ainult mind, ainult nii saan mina olla õnnelik! Selle asemel võiks soovida, et minul on see üks ja ainuke, kellele ma täielikult pühendun.
Kui oled õnnetu ja tasakaalust väljas, siis tõmbad seda ka ligi. Kui koosellu on hiilinud lahkhelid, siis pole sa enda vastu armastav olnud. Teine inimene ei ole kunagi süüdi, sinu enda fookus on olnud paigast ära. See on su eilne looming. Sellest pole midagi, me olemegi siin selleks, et harjutada tasakaalu saavutamist ja selles püsimist. Tee otsus tänase ja homse kohta teadlikult.
Sa saad täpselt selle, mida sa tahad. Mina ei julgusta inimesi oma probleemidest liiga palju rääkima, sest see toodab juurde soovimatuid probleeme. Loomulikult on vaja suhelda ja ennast väljendada, aga enamasti kisuvad kõik tülid vanasse sissetallatud ratta ja nii lükatakse soovitu saabumine aina edasi. Tülid ja pahameel loovad veel suuremaid tülisid, solvumist ja nördimust. Suurenevad vihkamine, eemaldumine, apaatia ja pettumus. Lõpuks saabub letargia, mida siis paljud peavad rahu saabumiseks. See on tuimus, mis laseb midagi tundmata elu kuidagi edasi elada, kuni uus torm tuleb. Kui paarid suudaksid suhelda ausalt ja avatult, ei seisakski neil ees suuremat sorti lahkhelisid, kõik vajalik saab enne kuhjumist selgeks räägitud või tunnetatud. Partneri teistsugune seisukoht tundub siis põnev, mitte hirmuäratav. Teda pole vaja veenda oma arusaamisesse.
Pikaajaline suhe on imelihtne, selleks ei pea tegema midagi või ekstra panustama. Lausa vastupidi, nii kui hakkad keskenduma suhte pikale eale ja sellest rääkima, oled loonud potentsiaali suhte peatseks lõppemiseks. Miks see ei peaks kestma? Kas sa kardad, et ei kesta? Kui nii, siis sa juba tõmbad lahkuminekut enda poole. Pikaajaline harmooniline suhe on loomulik osa su küllusevoolust, kui sina nii soovid. Seda pole vaja eraldada, välja tõsta. Sa väärid seda nagu kõike muud. Naudi igat hetke ja ära muretse, mis edaspidi saab. Naudi praegu, ülejäänu pole oluline. Meil on lõputu jada käesolevaid hetki ja kui sa oled igal hetkel tasakaalus, õnnelik ja keskendunud, siis lood seda kogu aeg lisaks. Hea tunne hakkab ennast ise toitma ja sul pole kunagi vaja mingit vaeva näha. Saad keskenduda iseenda uurimisele ja kasvamisele.
Lähedane suhe pole midagi grandioosset ega kättesaamatut. Lähedane suhe on üks võimalusi iseenda uurimiseks. Oota kogu aeg uut ja põnevat, mine vooluga kaasa, vaata, mida elul sulle pakkuda on. Ütle endale, et sa naudid oma suhetes igat hetke. Näe oma partneris igal hetkel parimat. See on parim tugi, mida me eales teisele saame anda. “Ainuke plaan on minna eluga kaasa ja nautida täiel rinnal! Igal oleval hetkel tunnetan, kuidas ma tahan edasi minna.” Rohkem plaane pole sul vaja. Sinuga tahetakse koos olla selle pärast, et sa oled lõbus, õnnelik, ilus ja tark. Olla sinuga koos on parim asi, mis võib juhtuda. See on põhjus, miks sinuga koos ollakse, mitte kohustusest ega üksinduse peletamiseks. Me ise ei tahaks ka olla kohusetäitjad ja igavuse peletajad. Keskendu jälle ja jälle heale ja ilusale. Tule alati iseendasse tagasi ja leia uuesti tasakaal, kui see on kadunud. Ära nõua partnerilt muutumist, sest sul endal on võime keskenduda tema armastamisele, ükskõik, mis juhtub, sest vigu pole olemas. On ainult meie vaatenurk ja hinnang. Näe temas alati kõige taga seda, mis on kõige kõrgem. See võib kõlada dramaatiliselt, aga kui vaatame partnerit alati läbi armastuse, lõpevad ka ebameeldivused. Kui meie suhetes tekib endiselt ebakõlasid, sii on vaja uurida, miks me ei oska veel partnerit näha läbi tingimusteta armastuse.
Autor: Tiina Tiitus
