Olen pärit Pärnu lähedalt Audru alevikust ja just sealne ümbrus oma metsa ja mereäärsete radadega on minu pühapaikade meka.
Millise tähenduse lapsepõlverajad meile eluteele kaasa annavad, seda mõistame alles hiljem. Lapsena me selle sügavamat tähendust ei teadvusta ja kui saabub võimalus minna laia maailma paremat elu otsima, siis seda me kiirelt ka teeme. Kuni ühel hetkel hakkad märkama, et sind tõmbab tagasi lapsepõlve radadele. Ning kõik, mis seal koged, on sulle väga tuttav. Pildid, helid ja lõhnad on neis paigus ehmatavalt ärksalt meeles. Kummalist rahu loovad kodused argielu pildid õues nööril kuivavast pesust ja rattaga vastu sõitvast külatädist, kes nüüd on küll pea 30 aastat vanem, aga tema naeratus kortsulises näos ja teekond poodi ning koju on ikka sama, mis oli siis, kui ta meist lapsena mööda kihutas. Tema nägemine paneb südame elevalt põksuma ja toob taas meelde tuttavad pildid. Midagi pole muutunud, ainult aeg on möödunud.
Aja mõiste ongi midagi salapärast. Ta viib ja toob, vahel annab arutust ja vahel parandab ka haavad. Ajal on hammas, mis pureb, ja vaim, mis möödapääsmatult lasub inimeste kohal ja endast erinevatel viisidel märku annab. Nii on öelnud Fred Jüssi oma teises raamatus “Rajamustrid”.
Kuid miks see ikkagi nii on, et just paigad, kus me üles kasvame, jätavad jäljed, mis meie hingest, mälust ja südamest kunagi ei kustu. Ja mida vanemaks saame, seda rohkem kipume sinna tagasi.
Tegelikult viivadki meid suurde maailma needsamad väiksed metsarajad, mida lapsena käisime. Nendelt radadelt on pärit meie unistused, soovid ja kogemused, arusaamad ja väärtused, mis meid suures maailmas palju edasi aitavad.
Sattusin hiljuti samal teemal rääkima Age Oksaga, kellega meil sel aastal ilmus imeilus raamat “Liblikalend”. See raamat avab Age teekonna ja kogemuse priimabaleriinina suurtele maailmalavadele, Londonisse, Pariisi, New Yorki. Kogu maailm oli talle valla.
Age on pärit Tihemetsast, väiksest kohast Pärnumaal. Tema teekond algas sealt kümneaastase tüdrukuna, kui ta sõitis rongiga iga nädal üksi Tallinnasse balletikooli. See oli väikesele tüdrukule toona väga keeruline ja hirmutav teekond, aga tema unistus oli hirmust suurem. Ja unistada suurelt sai ta turvaliselt just oma väikestel koduradadel.
Igal inimesel võiks olla oma rajad ja paigad. Nimetame neid siis kas oma pühapaikadeks või lemmikpaikadeks, kuid kus endaga olemine on loomulik ja kerge. Oma kohad, kus saab olla ühenduses iseenda ja loodusega.
Paigad, kus saab mõtiskleda maailma asjade üle, omistamata neile tähendust ja olulisust. Kasuks tuleb nii oma juurte kui ka esivanemate tundmine ning nendega sideme hoidmine. Sisemise vaikuse ja rahuliku meele säilitamine on eriti praeguses mürarikkas maailmas üks tähtsamaid teemasid.
Tasakaalu hoidmise vundamendi loob aga side looduse ning oma juurtega.
Kuidas me hoiame seda ise ja kuidas õpetame iseenda lugude ja eeskujuga oma lastele, võiks olla mõtisklemiseks igaühele.
Öeldakse, et kõige paremad õpetajad on need, kes või mis õpetavad meid südame kaudu. Ning paigad, kuhu kuulub meie süda, mõjutavadki meid elus väga palju.
Minu pühapaik oli Valgerannas. Kõik oma unistused, mured ja rõõmud on sealsetele radadele ära räägitud. Ka tähtsamad vastused olen iseendas leidnud just nendel radadel kõndides. Olen märganud, et kui vajan erilist mõtete korrastamist ja selgust, siis tõmbab mind ikka ja jälle sinna. Nii oli see lapsepõlves ja on ka praegu.
Vahepeal on käidud teisigi radu, aga need kodukandi omad on endiselt täis möödunud aegade hõngu. Need on täis tuttavaid pilte, lõhnu, helisid ja inimesi. Mõned rajad on juba rohtu kasvanud ning mõnesid radu ei olegi enam, aga tunne suuremaks kasvanud puude all on endine. Selle tajumine tekitab sisemise turvatunde. Rahu ja kodutunde.
Iseenda eest põgeneda ei saa, ükskõik kui kaugele rändad. Oma hinge ja meelerahu leidmine on ikkagi sisemine teekond, kuid selle leidmine ja hoidmine vajab ka toetust omaste ja armsate paikade näol, mis pakuvad äratundmisrõõmu.
Tõepoolest, palverännaku tegemiseks ei pea rändama võõrale maale. Võib võtta vabalt ette teekonna mööda Eestimaa armsaid ja endale omaseid paiku. Kõik, mida me vajame, on olemas siinsamas nina all, seda tuleb vaid märgata ja hinnata.
Just sellise meeldetuletava kogemuse on andnud lõppev aasta, kui kaugele ei saanud reisida ning oli võimalus avastada Eestis kohti, kuhu kunagi polnud sattunud. Sain sageli imestada, kui imelisi kohti on Eestimaal. Võtsime perega eesmärgiks tutvustada lastele erinevaid matkaradu ja pühapaiku.
Hea meel oli näha, et metsarajad ja rabad olid rahvast täis. Palju lapsi ja noori. Pean seda väga oluliseks, et uus põlvkond läheneks loodusele, mitte ei kaugeneks sellest.
Metsa ja üldse looduse tervendavast mõjust inimese meelele on hakatud viimastel aegadel rääkima palju. Õnneks võetakse seda ka kuulda. Mets on tõepoolest puhastava ja rahustava mõjuga ning vaimse tasakaalu hoidmiseks oluline koht. Inimesed, kes säilitavad sideme loodusega, ei kaota ennast kunagi ära, selles olen ma kindel.
Lootus ja loodus on märksõnad, mis lõppeval muutusterohkel aastal on mind kõige enam kõnetanud. Üks ei saa teiseta ja nii need sarnased sõnad omavad
minu jaoks ka sarnast tähendust. Lootuse ja loodusega kontaktis olemine on mul aidanud vaatamata kõigele rahulikus voolus kulgeda ja oma elu tasakaalus edasi elada. Kõige paremini olen endaga kontaktis just siis, kui võtan ette rännakuid oma lapsepõlveradadele ja pühapaikadesse Audru kandis Valgerannas.
Autor: Tiina Ristimets
Allikas: Postimees, Tähenduse teejuhid
