Tavaliselt on inimeste elus see, mis on kõige kasulikum, kõige vähem väärt ja seda ei panda sageli tähelegi. Nii on see näiteks paljajalu käimisega. Õnnelik on see inimene, kel on õnnestunud oma jalad iga ilma vastu karastada. Kuna jalad peavad kandma rasket kehakoormat, siis peavad nad olema selleks karastatud ja tugevad.
Paljajalu käimise tulemusena liigub rohkem verd jalgadesse, mistõttu ei ole paljajalu käijatel kunagi külmasid jalgu. Karastatud jalgadega inimestel on vähem probleeme alakeha organitega, neil pole nohu ega põieprobleeme.
Kui jalad on sagedasti külmad, siis on nad vähese verega ja veri, mis seal on, ei suuda enam üles minna, mis omakorda tekitab seiskunud verd. Kõige kasulikum on käia jalgu karastamas rohu sees või märja kruusa peal. Aga kui õues ei õnnestu siiski käia, siis käige vähemasti toas paljajalu, kasvõi enne magamaminekut mõnda aega.
Lapsed armastavad väga vee sees joosta, ärge neile seda keelake, sest sellised lapsed on terved
Täiskasvanutel ei sobi poriloikudes joosta, küll aga saavad nad peale pikka päevatööd teha jalavanni. Külm vesi tõmbab jalgadest väsimuse välja ja võtab ära suure palavuse.
Jalgade karastamiseks tuleb teha külma jalavanni, kus hoitakse jalgu korraga 2-3 minutit. Kui jalad külma vee sisse panna, siis tungib külm nagu lõigates sisse. Mõne minuti pärast jääb terav külm järele ja jalad lähevad nii soojaks, et vannitamine enam külm ei ole, vaid pigem mõnus. Kui jääda liialt kauaks, siis hakkavad jalad külmetama nagu ennegi. See külm jääb ka järele ja uus soe tõuseb jalgadesse, aga mitte enam nii palju kui esimese külma järel. Nii tehakse mõned korrad järjest – jalad sisse ja siis välja. Tehakse kuni jalad soojaks lähevad ja ei tunne lõikavat külma vett.
Jalad lähevad soojaks, sest veri voolab ülemistest kehaosadest jalgadesse. Seega, soodustab külm jalavann vere liikumist. Veri peab olema kehas jagatud ühtlaselt. Näiteks kui jalad on külmad aga pea on kuum, siis on see märk sellest, et veri on jaotatud ebaühtlaselt. Ebaühtlase jaotuse puhul on verel kombeks teinekord kuhugi toppama jääda, mis omakorda põhjustab haigusi. Seepärast on väga oluline, et veri liiguks.
Kui teha külma jalavanni regulaarselt, siis lõpuks jäävadki külmad jalad soojaks. Samuti aitab külm jalavann peavalude puhul, eriti neil, kelle peavalud on tingitud sellest, et peas on kuskil soonekeses veri seisma jäänud. Külm jalavann mõjub hästi ka rindadele, samuti neeruhaiguste, põiehaiguste, naistehädade ja erinevate alakeha probleemide puhul. Vee mõju seisneb lisaks vere liikumise soodustamisele ka karastamises, mis tähendab, et regulaarselt külmi vanne tehes muutub keha tugevamaks ja seeläbi suudab ka haigustele paremini vastu panna.
Peale külma jalavanni tuleb kindlasti kõndida, et jalad tavatemperatuuri saavutaks. Kui teil pole mahti kõndida, siis pole vaja ka külma vanni teha, siis tehke parem soe jalavann. Külma jalavanni ei või teha need inimesed, kel on sageli hääl ära, need peavad tegema pigem sooja.
Soojade jalavannide mõju on sarnane külmadele. Soojasid jalavanne soovitatakse pigem vanadele inimestele, sest neil on vähem verd ja kehaosad ei soojene piisavalt kiiresti. Sooja jalavanni sisse võib panna ka ravimtaimi, näiteks heinalilli või kaeraõlgi. Ravimtaimedega jalavanne tehakse alati sooja veega ja kestvusega 14 minutit. Heinalilledega jalavann on väga kasulik jalgade higistamise vastu, külmetuse, veepeetuse, liigesehaiguste ja haavade vastu.
Sebastian Kneipp kasutas veeraviks veel järgmisi tehnikaid: Vannid (üldvannid, osalised vannid, spetsiifilised vannid, vannid lisandite ja erinevate temperatuuridega), dušid, ülevalamised (osalised, üldised), pesemised, mähised, kompressid, harjamassaaž, saunad jt – kõigega saab pikemalt tutvuda S.Kneipp vee- ja loodusravi õppeprogrammis alates 9.oktoobrist.
Loe ka Sebastian Kneippi “veega arstimise õpetus”: tervise viis alussammast
Lisainfot Sebastian Kneippi ja tema tervisekäsitluse kohta ning Eestis pakutavate kursuste kohta leiab kodulehelt tarkustekool.ee
Sebastian Kneipp sündis 17.mail 1821 Stessensriedi külas Baierimaal ja sai katolikuusu kirikuõpetajaks Wörishofeni külasse, kus ta 1848 õige veega arstimiskunsti ülesleidis ja pruukima hakkas. Selle õpetuse on ta 1894 oma testamenti sisse ülespannud.
Artikkel pärineb raamatust: Sebastian Kneipp, “Minu testament tervete ja haigetele. Veega arstimise õpetus.” (Tõlgitud Riia linnas, maikuus 1902.)
