Igal hommikul ärkame teatud hulga vaimse, emotsionaalse ja füüsilise energiaga, mida päeva jooksul kulutame. Kui laseme emotsioonidel oma energiat kurnata, ei jää meil seda üle elu muutmiseks ega teistele jagamiseks. See, kuidas sa maailma näed, sõltub emotsioonidest, mida tunned. Kui oled vihane, on kõik su ümber vale, miski pole nii nagu vaja. Süüdistad kõike, kaasa arvatud ilma – kui sajab, on halb, kui paistab päike, pole sa ikka rahul. Kui oled kurb, on ümberringi kõik kurb ja ajab nutma. Näed puid ja kurbus poeb hinge, näed vihma ja kõik tundub kurb. Tunned end haavatavana ja vajadust end kaitsta, sest sa ei tea, millal võib keegi sind rünnata. Sa ei usalda kedagi ega midagi enda ümber.
Põhjus on selles, et näed maailma hirmu silmadega! Kujutle, et inimmeel on nagu nahk. Võid puudutada tervet nahka ja see tundub mõnus. Nahk on taju organ ja puudutuse tunne on võrratu. Nüüd kujutle, et said haavata ja nahk on katki ning nakatunud. Haiget kohta katsudes on valus ja nii püüad nahka katta ja kaitsta. Sa ei naudi puudutust, sest see tekitab valu. Nüüd kujuta ette, et kõigil inimestel on nahahaigus. Üksteist puudutada pole võimalik, sest see on valus. Kõigil on nahal haavu ja nii tundub, et haigus on normaalne asi, ka valu peetakse normaalseks, me arvame, et nii peabki olema.
Kas suudad ette kujutada, kuidas käituksime üksteisega, kui kõigil maailma inimestel oleks selline nahahaigus? Kindlasti ei kipuks me üksteist embama, sest see oleks liiga valus. Sestap tuleks üksteisest kaugeneda. Inimmeel on täpselt nagu kirjeldatud nakatunud nahk. Iga inimese emotsionaalne keha on kaetud nakatunud haavadega. Iga haav on nakatunud emotsionaalse mürgiga – kõikide meid kannatama panevate emotsioonide – viha, vihkamise, kadeduse, kurbuse – mürgiga. Ebaõigluse ilming avab meie meeles haava ja emotsionaalse mürgiga reageerime ideede ning uskumuste tõttu, mis meis on ebaõigluse ja õigluse tõttu.
Kodustumise kaudu on me meel nii haavatud ja mürki täis, et kõik kirjeldavad haavatud meelt kui normaalset. Seda peetakse normaalseks, kuid võin teile kinnitada, et seda see pole. Planeedi unenägu, mida kogeme, on mittefunktsionaalne ja inimolendid põevad vaimset haigust, mille nimi on hirm. Haiguse sümptomid on kõik need emotsioonid, mis meid kannatama panevad: viha, vihkamine, kurbus, kadedus ja reetmine. Kui hirm on liiga suur, kaotab loogiline mõtlemine toetuspinna jalge alt ja me nimetame seda vaimseks haiguseks. Psühhoos tekib, kui hirm on tohutult suur ja haavad nii valulikud, et kergem on side välismaailmaga katkestada.
Kui suudame näha oma meeleseisundit kui haigust, siis leiame, et seda saab ravida. Pole vaja rohkem kannatada. Esmalt on vaja tõde, et avada emotsionaalsed haavad, eemaldada mürk ja ravida need täielikult.
Kuidas me seda teeme? Meil tuleb andestada neile, kes meie arvates meile kurja on teinud, mitte seetõttu, et nad väärivad andestust, vaid me armastame end nii palju, et ei taha jätkata ebaõigluse eest maksmist. Andestus on ainus tervenemise tee.
Võime valida andestamise, sest tunneme endale kaasa. Võime lasta oma meelepahal minna ja kuulutada: „Nüüd aitab! Ma ei ole enam mingi suur Kohtunik, kes on minuga vastuolus. Ma ei kolgi ega kuritarvita enam iseennast. Ma lakkan olemast Ohver.“
Kõigepealt tuleb andestada oma vanematele, vendadele, õdedele, sõpradele ja Jumalale. Kui andestad Jumalale, saad lõpuks ka endale andestada. Kui aga andestad endale, lõpeb su meeles valitsenud enese salgamine. Algab enese omaksvõtmine ja enese armastus kasvab nii tugevaks, et lõpuks võtad end täpselt sellisena, nagu oled. See on vaba inimese algus.
Võti on andestus. Tead, et oled kellelegi andestanud, kui näed teda ja emotsionaalset reaktsiooni ei teki. Kuuled inimese nime ega reageeri emotsionaalselt. Kui keegi saab katsuda kohta, kus kunagi oli haav, ja enam valu ei teki, siis tead, et oled tõepoolest andestanud.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Iidsed tolteegi õpetused: ära tee oletusi!
Iidsed tolteegi õpetused: ole oma sõnades laitmatu
Tagarääkimine on kui must maagia, mis külvab mürki südametesse
