Vaatenurki on erinevaid. Tiina Tiitus ütleb, et rahuldustpakkuvas suhtes olemiseks ei ole suhtega üldse vaja tegeleda, tegeleda tuleb iseendaga. Ka selles vaatenurgas on iva olemas. Juhul, kui me unustame iseenda elulõnga sisse tekkinud sõlmed lahti harutamata, siis pole suhtega tegelemisest tõesti kasu. Kindlasti on rahuldustpakkuva ja turvalise suhte üheks eelduseks mõlema partneri emotsionaalsete traumade läbitöötamine ning kahjulike alateadlike programmide väljavahetamine. Mida teadlikumad oleme iseendast, seda elutervemaks partneriks suudame olla ka suhtes. Ja iseenda tõelisest olemusest, oma vajadustest ning piiridest teadlikukssaamine võib toimuda läbi individuaalse töö.
Kuidas kõlab aga mõte, et meie haavade tervendajaks võib olla ka meie partner? Paljudele enesearengu teele asunutele kõlab see ilmselt võõristust tekitavalt. Kord ennast seestpoolt uurima hakates harjumegi asju sedapidi käsitlema – kõik väline on su sisemaailma peegeldus, järelikult ka sinu suhe vastab sellele, mitu “levelit” sa iseenda sisemaailmas alistanud oled.
Üldjoontes ju täiesti õige. Kuid ei maksa arvata, et nii must-valge kõik ongi. Paralleelselt sellega, et me areneme inimestena, areneb ka meie suhe. Ja suhet võime vaadelda ka justkui omaette elavat organismi, mis samuti vajab tähelepanu, hoolt ja pühendumist, ning mis unarusse jäetuna võib närbuma hakata. See ei pruugi juhtuda seetõttu, et me lakkame armastamast oma partnerit. Isegi mitte seetõttu, et me hoolime teineteisest vähe. See võib juhtuda pelgalt seetõttu, et me ei mõista, mida vajab teatud arengufaasis meie suhe. Kui armastame oma partnerit ja hoolime temast ka kahekümne aasta pärast, kuid eeldame seejuures, et suhe peaks iseenesest suurepäraselt toimima, võime eksida. Paarisuhe kui elav energeetiline organism on miski, mis on muutunud ja arenenud koos meiega, kuid sageli pole ta end kohandanud meie käe järgi. Ta ootab, et teeksime seda ise, saades koos teadlikeks partneriteks.
Kuidas siis teha nii, et suhe toimiks ja rikastaks meie elu ka pärast kahtekümmet koosveedetud aastat? See küsimus meenutab mulle mu vanema tütre üht küsimust. Olles kahe ja poole aastane, tekkis tal üleöö suur huvi iseseisva lugemise vastu. Haaranud õhtujutu raamatu minu käest endale, teatas ta otsustavalt, et loeb nüüd endale ise. Raamat käes, jäi ta raamatulehte hetkeks tardunult silmitsema. “Aga kuidas saab nii, et saaks loeda?”
Samamoodi silmitseme meie, täiskasvanud, mõnikord omaenda elu. Vaatame tardunud pilgul enda elu või enda suhet ning küsime mõttes analoogse lapseliku küsimuse: “Kuidas saab nii, et saaks õnnelikuks?” Veelgi grotesksem – mõnikord silmitseme oma elu ja meil on mõttes küsimus: “Kuidas saaks nii, et mu partner teeks mu õnnelikuks?” Kuigi see küsimus on tavaliselt teadvustamata, eksisteerib ta alateadvuses pahatihti just sellisel infantiilsel kujul. Me kulutame enda elust palju aastaid õige partneri otsimisele, seejärel panustame tohutult energiat oma partneri ümberkujundamisele, võib olla ka kannatamisele selle pärast, et partner ei vasta meie ootustele ega allu meie ümberkujundamisvõtetele. Alateadvuses on selle läbikukkunud projekti taga uskumus, et partner peab meid õnnelikuks tegema.
Kuid see pole kunagi suhte eesmärk. Suhte eesmärgiks on arengu ja kasvu võimaldamine. Ja tavaliselt sünnib areng ja kasv läbi konfliktide.
Konfliktne suhe – needus või väärtus?
Kindlasti ei ole konflikt väärtus iseenesest, mida peaksime hakkama otsima. Ja tõsi on, et igasugust suhet ei maksa hoida. Mõnikord on tervislikum minna oma teed ja lasta partnerilgi minna. Praktikas tundubki olevat kaalukauss nende paaride poole kaldu, kes pudenevad koost. Kahjuks ei juhtu see mitte alati seetõttu, et on jõutud eraldi teekondade mõistlikkuse osas sügava hingetasandi veendumuseni. Ei minda laiali seejärel, kui on tehtud iseendaga ja suhtega nii palju tööd, et otsus eraldi jätkata tekitaks rahulolu mõlemas osapooles. Pahatihti tuleneb see otsus uskumusest, et on komistatud “vale” partneri otsa või siis oskamatusest suhtega midagi peale hakata. Ja paradoksaalsel kombel püsivad vaimse vägivallaga vürtsitatud suhted palju kauem koos kui need, millel oleks perspektiivi. Miks see nii on, on juba uus teema kaassõltuvusest, eneseväärtustamise võime puudumisest, enda karistamisest ja muust haakuvast.
Kuid peaksime mõistma, et ükski meie partner ei ole tulnud meie ellu sellel eesmärgil, et meid õnnelikuks teha. See ei saa olla ühegi inimese ega ka Looja plaan. Meie ellu võib siseneda erinevaid inimesi erinevate eesmärkidega. Ka igal meie partneril on meie ellu tulles oma eesmärk, seda nii tema enda jaoks kui meie jaoks. Peamiselt tullakse selleks, et võimaldada arengut – nii endale kui partnerile. Kui oleme jäigad või aeglased, siis kulub õppimiseks ja mõistmiseks rohkem aega, kui oleme kiiremad ja avatumad, mõistame õppetundide sisu rutem. Kui oleme iseenda, oma elu või suhte kohta midagi olulist avastanud ning uue teadmise endasse integreerinud, siis tähendabki see seda, et on toimunud areng. Seejärel oleme põhimõtteliselt valmis sisenema uude etappi, mis ühtlasi tähendab ka uusi väljakutseid.
Teadlikus paarisuhtes ei tähenda ühe tasandi läbimine suhte lõppu. Kui üks “level” on edukalt läbitud, liigutakse koos edasi, teades, et elul ongi kombeks pakkuda uusi väljakutseid ja meil omakorda on sisemine vajadus areneda. Teadlikus suhtes ei oota partnerid teineteiselt oma elu õnnelikuks tegemist, vaid seda, et ollakse sellel teekonnal teineteise kõrval ja teineteise jaoks olemas ning aidatakse teineteisel terveneda.
Teadliku partnerluseni
Kunsti, kuidas partneritena teadlikuks saada, levitab laias maailmas imagoõpetus. Imagoteooria on loonud Harwill Hendrix koos oma abikaasa Helen LaKelly Hunt’iga. Hendrix jõudis selle meetodini läbi isikliku kogemuse. Analüüsides enda ja oma partneri käitumismustreid, hirme, traumasid ning ootusi, jõudis ta põhjapanevatele järeldustele suhtlemismallide kohta, mis takistavad paaridel oma suhet tervendamast. Takistusi, mis seisavad armastavat ja toetavat suhet igatseval paaril risti ees, on mitmeid, kuid kõige silmatorkavamaks muutub ühel hetkel võimetus teineteisega sel moel suhelda, mis muudaks tekkinud probleemide käsitlemise mõttekaks.
Konfliktist arenguks
Harwill Hendrixi poolt väljatöötatud meetodi vast kõige olulisem ja kõige esmasem efekt saabubki Imagoteraapia seansil seeläbi, et partnerid õpetatakse teineteisega austaval moel suhtlema (dialoogi pidama). Levinud praktika kohaselt katkeb konflikti sattunud partnerite vahel konstruktiivne dialoog ning see asendub võimuvõitlusega. Sageli partnerid isegi ei mõista, et nad on asunud võimuvõitlusesse. Ühele osapoolele võib tunduda, et ta on analüüsi käigus jõudnud arusaamani suhtekriisi põhjustest ning seeläbi on tal võib olla tekkinud ka palju ideid selle kohta, kuidas kriisist väljuda. Miks siis mitte neid ideid välja käia? Paraku juhtub sageli, et teisele osapoolele tundub seesama analüüs rünnakuna või süüdistamisena. Ja nii on leitud uus ajend mahlaseks sõnasõjaks:
“Kuidas sa ei mõista?”
“Ei, mulle tundub, et sina ei mõista!”
“Sa isegi ei ürita kuulata, millest ma tegelikult tahan rääkida!”
“Aga millal sina mind viimati päriselt ära kuulasid?”
“Kuidas ma saan sind üldse ära kuulata, kui sa ei vaevu minuga rääkima?”
“Ma ei saagi sinuga rääkida, sest kõik, mis ma ütlen, on kas vale või kohatu või ei puutu teemasse!”
jne, jne
Niisiis – punkt üks: paar pannakse suhtlema! Ime küll, aga Imagos on selleks tõepoolest meetod olemas. Meetod, mis võimaldab kuulata ja olla tõeliselt ärakuulatud. Mõnikord on see paarile esmakordne kogemus. Kui see on selgeks õpitud, saab minna edasi. Alles nüüd on mõtet vaadata, mis meiega toimub, miks me oleme konfliktis või millises vormis oma suhet jätkata.
Kas see on midagi meie jaoks?
See paariteraapia jaoks väljatöötatud süsteem pidi algselt olema abiks nendele partneritele, kes on suhtes rahulolematud, plaanivad lahutust või tajuvad suhtes abitust ja ummikussejooksmist.
Meetodi arenedes selgus, et seda saab suurepäraselt kasutada ka muudes suhetes, mitte ainult klassikalises paarisuhtes. Imagoteraapia saab abiks olla ka suhtele, kus omavahel on mõistmatuseseinaga eraldatud ema ja puberteediealine laps, ema ja täiskasvanud tütar/poeg, õde ja vend jne.
Lisaks selgus, et alati ei pea paar olema ummikussejooksnud, et Imagoteraapiasse tulla. Me võime soovida oma suhet lihtsalt uuele tasandile viia, tuues sellesse rohkem lähedust ja ühendust kui seal seni oli. Me ei pea tingimata seisma silmitsi probleemidega, et arendada. Areng võib olla lihtsalt teadlik valik.
Tõenäoliselt võidaksime kõik, kogu ühiskond, kui paarid asuksid oma suhtega teadlikult tegelema oma suhte algusjärgus, enne abielu. Seepärast on välja töötatud ka erinevaid töötubasid (kooselu alustavatele paaridele, pikaajalises suhtes olnud paaridele jne). Ja seepärast on Imagoteraapiasse teretulnud ka värsked paarid.
Kui otsus lahkuda on juba kindel
Ja lõpuks – ka need paarid, kes on juba otsuse langetanud ning võib olla isegi ei ela enam koos, vajavad mingit mudelit, kuidas edasi suhelda. Tavaliselt ei puuduta lahkukolimise otsus ju ainult kahte inimest, sellistel paaridel on sageli ka lapsed. Palju olulisem kui leida suhtlemismudel, mis enda jaoks töötaks, on leida mudel, mis säästaks lapsi.
Kuidas me peaksime omavahel käituma ja suhtlema, et lapsi võimalikult vähe kahjustada?
See pole mitte üks paljudest küsimustest, millele lahkuläinud paar peab vastuse leidma, see on kõige olulisem küsimus! Sellest sõltub, kui palju oma vana taaka pärandame me järeltulevatele põlvedele.
Meie kõigi suurim soov on ju see, et lastel läheks paremini kui meil endil. Me soovime, et nemad ei peaks tegema meie vigu, elama läbi seda valu mis meie, eirama oma vajadusi nii nagu meie. Me loodame, et ehk nad õpivad kuidagimoodi meie kogemustest. Me oleme väga üllatunud, kui avastame, et nad õpivadki! Miks me siis ei rõõmusta? Sest me ei pidanud ju silmas seda, et lapsed õpiksid meid jäljendama, me pidasime silmas, et nad õpiksid meie vigu vältima!
Paraku on siin maailmas asjad nii seatud, et lapsed justnimelt õpivad meie pealt, kuidas tuleks käituda. Isegi siis, kui see on ilmselgelt vale ja viib katastroofini, on see ometi mudel, mille me anname lastele kaasa ja mille lapsed ka omaks võtavad. Täpsel nii, nagu tütar õpib ema pealt nõude pesemist või muna praadimist, õpib ta ka väikelaste eest hoolitsemist või suhtumist meestesse. Kui oleme väikelapse-eas oma tütre peale jätkuvalt häält tõstnud, siis ei aita hiljem enam manitsused, et laste peale ei karjuta. Mudel ehk programm on ju see, mis sai ammuilma tööle pandud.
Kui oleme oma mehega rahulolematud, alandame teda sõnadega ning väldime tema lähedust, siis tuleb lõpuks aktsepteerida seda, kui meie 30-aastane tütar ei leia endale ühtegi elutervet suhet. Ja ei aita see, kui püüame oma täiskasvanud tütart veenda või keelitada peret looma. Mehed on tema programmi kohaselt (mille ju ise omal ajal programmeerisime) ebausaldusväärsed, saamatud ja võib olla isegi füüsiliselt eemaletõukavad.
Niisiis selleks, et meie lapsed pääseksid väiksemate haavadega kui me ise, et nad suudaksid astuda suhetesse küpsemalt, oskaksid neid suhteid ka hoida ning tunneksid neist suhetest rohkem rõõmu kui meie ise omal ajal, selleks tuleb meil lapsevanematena jääda lastest hoolivateks vanemateks ka pärast lahkuminekut. Pole mitte mingit vahet, kuidas suhe karile jooksis, kes oli milles süüdi esimesena, kes teisena. Kuna lapse turvatunne on vanemate lahkuminemisega häiritud nagunii, tuleks keskenduda sellele, kuidas päästa seda piskutki, mis alles jäi. Raisates aega omavahelisele võimuvõitlusele, peaks iga lahutatud paar silmas pidama tõsiasja, et see kõik käib lapse emotsionaalse stabiilsuse arvelt. Alati.
Kuidas jääda ise ellu ja lasta ka lapsel elada terviklikku elu? Seda võiksidki lahutavad paarid Imagoteraapias õppida. Oma isiklik valu ja pettumus tuleks kindlasti läbi töötada individuaalteraapias, kuid sellest üksi ei piisa, kui oleme lapsevanemad ühisele lapsele.
Ühiselt elatud elust sündinud lapsed jäävad meie ühisteks lasteks elu lõpuni. Ja meie oleme mõlemad lapsevanemad, elu lõpuni. Ja nii on meil kui lapsevanematel ka omavahel suhe, elu lõpuni. See vorm, mille meie suhe võtab (milliseks me ta kujundame), võib olla väga erinev. Kuid seda suhet tühistada ei ole võimalik.
On meie teha, kas loome oma ühistele lastele iseseisvasse ellu sisenemiseks mõnusalt toetava stardiplatsi, kus on hea positsioone sisse võtta ning kus saab pehmelt kohalt võtta või siis tekitame kaoserägastiku, kus edasi-tagasi tormates võib end võsas katki rebida, kännu taha komistada ja võib olla üldse ära eksida.
Igaüks meist januneb tervenduse järele. Samuti januneb tervenduse järele iga suhe. Ja üksnes tervendatud suhtest sündinud lapsed tunnevad end armastatuna. Proovigem siis seda habrast olendit, kelleks on meie laps, kohelda armastusega! Kõige suurem kingitus lapsele on armastav suhe tema vanemate vahel.
Autor: Anu Hermlin, holistiline regressiooniterapeut
Allikas: Vaimukoda.ee
Loe samal teemal: Tiina Tiitus “Õnnelik suhe”, kirjastus Pilgrim
